Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/09/05/7066549t1h50df.jpg)
/nginx/o/2020/01/13/12870690t1h5d0e.jpg)
Kui Eesti epeenaiskond täpselt aasta eest Havannas MK-etapil võitjana triumfeeris, võisid nii sportlased, nende treenerid kui ka pöidlahoidjad rõõmustada. See oli üks esimesi turniire, kus ankrunaisena tuli rajale Katrina Lehis.
Üleeile osutus Kuuba pealinn meie kvartetile taas õnnelikuks paigaks. Ehkki nüüd ronisid Lehis, Julia Beljajeva, Erika Kirpu ja Kristina Kuusk poodiumi teisele astmele, oli saavutusel sportlikult isegi suurem kaal. Põhjus lihtne: jaanuaris 2019 Tokyo olümpiapunkte veel ei jagatud, jaanuaris 2020 on tuline lahing jõudnud aga haripunkti.
«Hõbe on hõbe ja kuld ikkagi kuld, aga jah: selline tulemus just praegu oli meile igas mõttes äärmiselt oluline. Väga raskelt tuli, aga võitlesime ja suutsime taas teha väga ilusa aasta alguse,» rõõmustas Lehis tagasiteel koju.
Ühe õhtuga sügavalt soost marjamaale
Võidu maitsega hõbeda tähenduse võib kokku võtta ühte lausesse: seni püsis Eesti olümpia edetabelis nii-öelda joone all, nüüd vinnas end aga joone peale. Kui Tokyo piletid jagataks välja praegu, mahuks kaheksa osaleja sekka ka meie piigad. Naiskonnana valitute hulka pääsemine tähendaks ka automaatselt kolme kohta individuaalvõistlusel.
«Vaieldamatult õnnestumine, siin ei saa olla muud juttugi. Enne olime ise tagaajaja rollis, nüüd tuleb teistel meid jälitada. Kindlasti on see oluline. Aga edu on väike ja võib väga kiirelt sulada. Loorberitele puhkama jäämise võimalust pole,» lausus koondise peatreener Kaido Kaaberma.