Baltlaste küüditamine läheb venemaalastest kauge kaarega mööda

Novembris Tallinnas peetud konverentsil «Kommunistliku terrori nekropol» kõneles Memorial Peterburi organisatsiooni juht Irina Flige massiterrori ohvrite haudade uurimisseisust oma kodumaal. Foto: Mihkel Maripuu

Nõukogudeaegsete inimsusevastaste kuritegude uurimine Venemaal ei ole praegu entusiastidele kerge, rääkis usutluses Postimehele valitsusvälise ja sõltumatu Vene Ühingu Memorial Peterburi haru juht Irina Flige (59).

Kui palju on räägitud Venemaal sellest, et punaterrori all kannatasid teisedki rahvused [peale venelaste]?

Teate, nõukogude ajal olid just siberlased need, kes rääkisid poolakate, eestlaste, lätlaste, leedulaste ja teiste nende juurde küüditamisest. Kokkupuude võõrastega oli ju vahetu. Nii mõnigi aitas neid, kuidas suutis. Ent paljud ei saanud abikätt osutada, sest ka nemad tundsid puudust toidust ja paljudest muudest asjadest. Need mälestused jäid kokku selle põlvkonnaga, kes nägid seda kannatust ise pealt. Aga ühiskond ise sellest eriti palju ei tea. Seda paljudel põhjustel.

Üks neist seisneb selles, et selle kohta ei leidu piisavalt kirjandust. Siis, kui Nõukogude Liit hakkas lagunema, võtsid endised liiduvabariigid kaasa n-ö oma pagasi nõukogudeaegsetest kuritegudest. Seega meil Venemaal oli sel hetkel paljudel küsimus: «Milleks kirjutada baltlaste küüditamistest vene keeles? Ise ju lahkusite impeeriumist!» Vaat selline loogika!