Mis mõtet on surra tipus?

Hetk Karl Koppelmaa autorilavastusest «Sest meid on õpetatud madusid kartma», fotol Lauli Otsar ja Kristjan Sarv. Foto: Meeri-lii Nairimäe

Teater Kelm on võtnud endale vastutusrikka ülesande uurida iga lavastust tehes mitte üksnes näidendi – enamasti on tegemist Karl Koppelmaa autorilavastustega – teemat, vaid leida sellele iga kord ka vastav ja üksnes sellele materjalile omane lavaekvivalent.

Võib ju küsida, milline lavastaja siis seda ei teeks, see on ju elementaarne, et koos näidendianalüüsiga otsitakse sellega kongeniaalseid lavalahendusi. Paraku ei ole see meie teatris elementaarne ja igapäevane, well-made-lahendustega on võimalik kokku traageldada nii näidendeid kui ka terveid lavastustervikuid.

Ma ei taha öelda, et Kelmi lavastused on tehtud hindele 5+. Pigem joonistub nende teekonnal välja soov rahulikult areneda, sest pole tunda vajadust teha iga kord maailma parimat lavastust, täita repertuaari ja teenindada igas vanuses publikut. Tundub, et nende ambitsioonid on suured pigem iga üksiku etenduse puhul: just see peaks olema maailma parim, ja nii püsib ka lootus, et teater tervikuna, mida nad teevad, võib saada maailma parimaks.