Edgar Krull: kui PISAs parim, kas siis ka haridus parim?

Edgar Krull. Foto: Margus Ansu

Tartu Ülikooli üldpedagoogika emeriitprofessor Edgar Krull analüüsib, kas PISA testid ikka mõõdavad neid pädevusi, mida ühiskonnas toimetulekuks vaja, ja kas õpetamismeetodid, mis tagavad kõrged testitulemused, on üldse õigustatud.

Kui oleme PISA testis parimad, kas siis on ka meie haridus parim? Nii panevad küsima äsja avalikustatud 2018. aasta PISA testi tulemused. Eesti tulemused on alates esmaosalemisest 2006. aastal järjest paranenud ning 2018. aastal oleme nii lugemisoskuses, loodusteadustes kui matemaatikas paremad põhjanaabritest Soomes. Oleme parimad ka Euroopas, kuid PISA uuringutes osalevatest Aasia riikidest jääme oluliselt maha. Eriti suur on vahe loodusteadustes ja matemaatikas, kus Hiina provintsid said keskmise tulemusena 591 ja 590 punkti ning Eesti vastavalt 523 ja 530 punkti.

Kuigi meie õpilased saavad PISA testides paremaid tulemusi kui Soomes, mis on meile aastaid eeskujuks olnud, tekib siiski küsimus, miks kahvatuvad nii meie kui teistegi õhtumaade tulemused Aasia riikidega võrreldes. Üks põhjus, õigemini põhjendus võib olla, et PISA testid ei mõõda seda, mida 15-aastased noored vajavad nii arenguks kui edukaks toimetulekuks ühiskonna liikmetena. Seetõttu pole ka keskendumine vaid PISA kolmes valdkonnas väärtustatud võimekuste arendamisele õigustatud. Teine põhjus võib olla meetodite vastuvõetamatus, millega need tulemused on saavutatud. Tegelikult põimuvad esimene ja teine põhjendus omavahel.

Soome eeskuju

Kuivõrd Soome haridus on aastaid olnud teiste riikide pedagoogide imetlusobjekt just tänu kõrgetele PISA tulemustele, on seal toimunud haridus- ja õppekavade reform aastatel 2012–2016 eriti huvipakkuv. Selle käigus valmisid täiesti uued õppekavad varase lapsepõlve, eelkooli, põhikooli ja gümnaasiumi jaoks ning neid asuti rakendama alates 2016. aastast.