Maailma ärevaks teinud ja õnneks diplomaatia võiduga lõppenud Iraani-USA kriis tekitas spekulatsioone Ühendriikide Teherani-poliitika muutuste kohta, mille põhjusena nähakse küll jõudemonstratsiooni, küll müügimehe mentaliteeti, kirjutab ajakirjanik Neeme Raud.
Neeme Raud: samal ajal Trumpi peas... (5)
Uue aasta teise päeva varasel õhtul – kell oli viis läbi – lõpetasime New Yorgis Eesti ÜRO esinduses ETV võttegrupiga päeva viimaseid intervjuusid. Eesti lipp pandi samal päeval ÜRO Julgeolekunõukogu ette. Eesti oli nüüd 15 riigist koosneva ÜRO ja maailma ehk kõige eksklusiivsema, otseselt maailmas jõu kasutamist reguleeriva kogu liige. Salvestasimegi ETV saadet Eesti uuest staatusest (eetris on saade «Endast suurem» täna kl 22.15).
Me ei teadnud, peaaegu mitte keegi maailmas ei teadnud, et just sellel tunnil toimus Bagdadi lennuvälja lähedal USA droonirünnak, mis viis maailma kohe uue aasta alguses kriitiliselt lähedale uue, sedapuhku ehk suursõja puhkemisele. Uudised tulid hilisõhtuks: et USA on tapnud Iraanis peaaegu kangelase oreooliga kindrali ning on islamiriigiga otsese kokkupõrke kursil.
Seda, et pinged Iraaniga on väga tõsine asi, teavad küllap paljud neistki ameeriklastest, kes välispoliitikat teraselt ei jälgi.
Riigi ajaloomälus on veel selgelt alles 1979.–1981. aastani kestnud kriis, kui Teheranis võeti 444 päevaks pantvangi 52 USA kodanikku, paljud neist diplomaadid, kes töötasid sealses Ühendriikide saatkonnas, mille revolutsioonimeelsed tudengid oma kontrolli alla võtsid.
Ühendriikide hilisematel administratsioonidel on olnud üsna selge seisukoht, et Lähis-Idas – või laiemalt sealses regioonis, sest Iraan ei pea end Lähis-Ida riigiks – Teherani ei provotseerita.