Bioloog seletab: kuidas meile keskkonnaküsimustes laste, koerte ja maakeradega kärbseid pähe aetakse

Kriitiliselt ohustatud Sumatra orangutan. Eluslooduse pakutavad teenused, näiteks süsiniku sidumise, saab kaasata ökoloogilise jalajälje valemisse, ent väljasurevad liigid on taastumatu loodusvara ja need jäävad valemist välja. Foto: Chesteri loomaaed/Scanpix

On võimatu välja arvutada taastumatute loodusvarade hinda – sest neid lihtsalt ei ole võimalik kuskilt juurde osta – ja nii jäävad need arvutustest üldse välja.

Mida mina siin üldse kobisen!» Hea sõber Mari lööb lehe lauale: «Mina lähen nagunii põrgusse. Mul on viis last.» Tunnen piinlikkust, nagu ikka siis, kui tahaks nii väga uskuda kellegi headusse, aga faktid osutavad vääramatult, et ta on hakkama saanud sigadusega. Meie vestlusteemaks on keskkonnahoidlik käitumine ja lauale löödud Maalehest vaatab vastu leheküljelaiune pealkiri «Teaduslik soovitus: tahate võidelda kliimamuutusega – tehke vähem lapsi».

Ent Mari panus inimkonna iibesse ei anna tegelikult põhjust piinlikkust tunda. Asi on hoopis muus. Ökoloogina märkan viimasel ajal üha sagedamini üht teravat eksitust, mis ühiskondlikku keskkonnaarutellu ikka ja jälle sisse lipsab ja seda laevukest karide poole sikutab. Püüan selgitada.