NÄDALA PLAAT: Muusika, mis on väärt unistusi

Multiinstrumentalist ja produtsent Misha Panfilovi diskograafia on pikk ja kirju. Foto: Katerina Rothberg

Märkimisväärselt produktiivse Misha Panfilovi mulluse aasta lõpul ilmunud „Heli maagia” on õhuline, karge ja soe maalähedane kosmoseihalusalbum. Igal ajastul on oma helid ja artistid, kes suudavad muusikalise keele kaudu edasi anda ajastu vaimu. Ühest küljest on nad ise mõjutatud ühiskonnast, teiselt poolt mõjutavad ühiskonda. Alati ei pea kõik muidugi nii lihtne olema, eriti tagantjärele võib alati omistada või leida märgilisi tähendusi.

Möödunud sajandi kaheksakümnendate hakul näis kosmos põhimõtteliselt käeulatuses olevat, võõraste planeetide koloniseerimine ja kontaktid teiste eluvormidega tundusid vaid päevade küsimus. Tulevik oli kohe nurga taga. Kuna eluga maal oli, nagu oli, siis vähemasti taevast loodeti saada tuge ja häid sõnumeid. Kosmilise ruumi kraapiv globaalne ihalus jõudis ka omaaegsesse nõukogude popkultuuri ning selles tuules sündisid suurepärased ja suisa geniaalsed asjad. 1979 valmis Tallinnfilmis „Hukkunud Alpinisti hotell“ koos Sven Grünbergi vaimustava heliribaga, paar aastat hiljem jõudis miljonite televaatajateni Nõukogude Liidu esimene täispikk animafilm, kosmoseseiklus „Kolmanda planeedi saladus“ koos Aleksander Zatsepini loodud vapustava muusikaga.