Veel kord «Tõest ja õigusest»: Sigade Madonna ehk Faust Vargamäel

Krõõt (Maiken Schmidt) „Tõe ja õiguse“ filmis. Õige perenaise hääl on sigadele magusam kui teise mehe rukis. Foto: Allfilm

Tanel Toom on «Tõe ja õigusega» võtnud kätte realistliku romaani ja loonud selle põhjal inimlikult realistliku filmi – tulemuseks võimas kunstiteos. Kuid arusaadav, et film ei saa hõlmata kõiki kirjanduse tähendusvarjundeid ning seab tegijad paratamatult valikute ette.

Võimalik, et realismi deformeerimisega tuleb arvestada juba sigade pildis. Et sigu rukkis maiustamast välja saada ei pidada olema ühelgi juhul tavameetodil võimalik, siis on nimetatud Krõõda teguviisi ka puhtaks maagiaks. Asi vääriks täpsustamist. Muistendite aura lehvib Krõõda ümber nii ehk nii – meenuvad liivi ja eesti lood meri- ning järvelehmadest, kelle puhul perenaise hääletoon saatuslikuks sai. Iseasi, kas peaksime üldse nägema maagiat ja realismi omavahel vastuolus. Aga kuidas liitub sellega Goethe? Artiklis selgub.