Isaac Asimov eesti ulmeautorite pilgu läbi

"Isaac Asimov 100. Ulmeantoloogia. 12 kummardust Isaac Asimovile" Foto: Raamat

100 aastat tagasi sündinud ning 28 aastat tagasi meie hulgast lahkunud Isaac Asimovi positsioon ulmekirjanduses on umbes samasugune nagu Agatha Christiel krimikirjanduses. Vaieldamatu klassik, võib-olla isegi autor number üks, kellele viitamata on ulmeteemadel raske sõna sekka öelda.

Sarnasus Christiega ei piirdu pelgalt staatusega, ka Asimovi proosa ei hiilga kujundlikkuse ega karakterite sügavuse poolest ning väga paljud tema teosed on üles ehitatud detektiivikirjanduse reeglite järgi – neis lahendatakse mingit mõistatust, tegevuse käigus eksitatakse lugejat valeversioonidega ning paaril viimasel leheküljel lastakse lugeja elegantselt tõe manu.

Keegi naljahammas on öelnud, et parim iga ulmekirjanduseks on 12 (originaalis „the golden age of science fiction is 12“, kus „golden age“ tähendab ühtlasi ka kuldajastut). Kui nii, siis on Isaac Asimov ulmekirjanduse prohvet ja tema lävepakudroog. Väga paljud ulmefännid, kes võib-olla praegusel hetkel ja vanuses Asimovist enam kuigi palju ei pea, peavad tunnistama, et nende esimene tutvus ulmekirjandusega, hüppelaud kangema kraami juurde, oli just mõni Isaac Asimovi teos.

Eesti lugeja teadvusesse jõudis Isaac Asimov 1965. aastal, mil Loomingu Raamatukogus ilmus eraldi vihikuna tema kuus robotijuttu; 70ndatel ilmus romaan „Igaviku lõpp“ ning 80ndate teises pooles kaks osa Asumi-triloogiast – rohkem polnudki vaja, et end siinse lugeja silmis ulme suurmeistrina kinnistada. Teistest ulmekirjanikest pretendeerivad võrreldavale positsioonile Eestis ilmselt vaid vennad Strugatskid.

Nõukogude aja järel on Asimovilt antud välja kõik, mis vähegi avaldamist kannatab, ning võib olla enam-vähem kindel, et raamat, mille kaanel on Asimovi nimi, poelettidelt ka ära ostetakse. See protsess jätkub, hiljuti ilmus kirjastuse Fantaasia väljaandes Asimovi teiste sarjadega võrreldes kahvatuks jääv nn Impeeriumi-triloogia ning jooksvalt avaldab Eesti Raamat seitsmeköitelise Asumi-sarja ühtses kujunduses kordustrükki.

Tagantjärele võib naerda Asimovi kirjandusliku abituse või tema visioonide anakronistlikkuse üle, aga see ei peata rongi. Kui leidub ka mõni inimene, kes pole Asimovit kunagi lugenud, siis on ta vähemalt kuulnud tema sõnastatud robootika kolmest seadusest ning psühhoajaloost. Seda sisuliselt ilma filmitööstuse toeta, sest Asimovi teosed, mille tegevus toimub valdavalt kinnistes ruumides, kus tegeletakse põhiliselt arutlemise ja targutamisega, ei ole valgele linale edukalt ülekantavad, nii et see kellelegi atraktiivne oleks, ning vähesed eksisteerivad ekraniseeringud kujutavadki endast algmaterjali väga vabu töötlusi.

Viimastel aastatel kipub eesti ulmekirjandus võtma projektipõhise ettevõtluse vormi. Mõneti paratamatult, raamatuostjate arv kahaneb, samal ajal nimetuste arv ja meelelahutuse alternatiivsete vormide hulk aina kasvab. Kui otsest rahalist präänikut ulmekirjanduse kirjutamiseks pole, on toimivaks motivaatoriks jäänud au ja (tagasihoidlik) meediakära, ehk erinevad romaani- ja jutuvõistlused ning ühistegevuse vormid, milleks on ühismaailmad ning temaatilised antoloogiad.