Vikerkaar loeb. Parasiitlik, roiskuv, aga surematu

Loosung kirjaga «Tere hommikust, kapitalism!» Londonis Bedford Square-i kortermaja rõdul 2010. aasta kevadel. Foto: Alvar Loog

Mullu ilmus Serbia majandusteadlase Branko Milanovići mõttetihe raamat „Capitalism, alone“ („Kapitalism, üksinda“). Selles uuritakse, mis järeldub tõsiasjast, et kogu nüüdismaailm on hakanud majandust korraldama enam-vähem ühtviisi, kapitalistlikult. Milanović määratleb kapitalismi kui „kasumi nimel organiseeritud tootmist, milles kasutatakse juriidiliselt vaba palgatööjõudu, peamiselt eraomanduses kapitali ning detsentraliseeritud koordinatsiooni“. Kaks ajaloomälus tuttavat alternatiivi kapitalismile on feodalism, milles palgatööjõudu ei kasutatud ja tootmine ei tarvitsenud kasumimotiivigi silmas pidada, ning veel tuttavam kommunism, mis püüdis tootmist tsentraliseerida, ei tunnistanud eraomandit ning kasutas haripunktis ka orjatööd.

Kuigi kapitalism on nüüdismaailmas „ainuke mäng“, on sellel vähemalt kaks tüüpi: liberaalne meritokraatlik variant läänes ja riigi juhitud autoritaarne variant Hiinas. Viimases on bürokraatia võib-olla tõhusam, õigussüsteem on sõltuv, kuid riik autonoomne. Läänes seevastu on riik rohkem rikkurite mõju all.

Kapitalismi üleilmset valitsemist võimaldab mõni universaalne inimpahe (ahnus, omakasu, naudingu- ja võimuiha). Need on soosinud ka jõukuse kasvu ja teatavaid voorusigi (rahumeelsemaid kombeid, sallivust). Kommertsmaailmas aga saavad kannatada traditsioonilised arusaamised õiglusest, aust, häbist ning enesemüümine kapitalistlikus maailmas sünnitab silmakirjalikkust. Kapitalismile on loomuomane laieneda üha uutesse eluvaldkondadesse, leiutada uusi tooteid-teenuseid ning vajadusi, mida nendega rahuldada. Juba renditakse välja oma eluaset, autot ja suhteidki; rahalised suhted on tunginud kultuuri, perekonda, intiimsfääri.

Inglise kultuurikriitiku Mark Fisheri raamat uurib, mida kapitalismi monopoolne seisund vaimukliimale tähendab. Nüüd on see stiilses kuues (kujundaja Maria Muuk) ilmunud ka eesti tõlkes. Tegu on raamatuga, mis võis ilmumise aegu kümne aasta eest olla silmiavav, aga pole kuigi hästi vananenud. Fisher ei ole poliitökonoom ja tema kapitalismianalüüs jääb üldsõnaliseks, tema kultuurinäited mõjuvad aga mõneti efemeerselt. Kapitalism paistab tal olevat anonüümne tont, mis enamikus nüüdishädades süüdi.

Kui kapitalism on igal pool ning vastavalt vanale heale majandusdeterminismile imbunud ka meie veendumustesse, soovidesse („ihadesse“) ja unenägudesse, siis kerkib vana hea küsimus, milliselt pinnalt seda üldse kritiseerida annaks. Üht mõeldavat pinnast pakuks minevik – mälestus parematest aegadest, olgu või feodalismist ja kommunismist. Teist utoopia – lootus paremale ajale, olgu pärast maailmalõppu või enne. Aga et utoopianägemused ise jääksid kapitalistlikust pehast puutumata, peaks need lähtuma millestki väljaspool olemasolevat, s.o transtsendentsusest – näiteks nägemusest inimese tõelisest kodust või tema ajalootust loomusest.

Fisheril utoopilisi ambitsioone õieti pole. Ta on selleks liiga pessimistlik. Stiili poolest veereb tema arutlus justkui vaese mehe Žižek – kultuuriliste viidete baas on kasinam ja provintslikum, nalja ei visata, aga nii nagu Žižekilgi saab iga mõttekäik alguse mõne filmi, menuraamatu või bändi mainimisest ning vahele pikitakse Lacani psühhoanalüüsi mõisteid. Samas ei ole „Kapitalistlik realism“ eelkõige popkultuuri analüüs, nagu Fisheri muud kirjatööd, millest Tõnis Kahu annab raamatu hoogsas järelsõnas hea ülevaate. Fookus on rohkem ajavaimul ja ühiskondlikel suhetel.

Mark Fisher diagnoosib tabavalt nüüdiskultuuris valitsevat paigaltammumist – enam-vähem sama ammendumisfrustratsiooni, mida lahkas Alvar Loogi Vikerkaare essee „Postmodernism kui kultuuri menopaus“ (2010, nr 3), mis ilmus Fisheri raamatuga ühel ajal. Termin „kapitalistlik realism“ ongi Fisheril mõnevõrra süngem ja masendavam vaste „postmodernismile“, millega omal ajal seostus ju teatav lustakus ja kerglus. Kapitalistlik realism on niisiis küüniline ja resigneerunud elutunne, mis kaasneb alternatiivide puudumise tajuga. Fisher ühtaegu jagab ja arvustab seda tunnet. Kuna Süsteem on alternatiivideta, totaalne ja umbisikuline, ei aita üleskutsed isiklikule vastutusele ja meeleparandusele, need teeniksid ainult Süsteemi jätku. Tõeliseks muutuseks oleks tarvis uut kollektiivset poliitilist subjekti ja midagi sellist silmapiiril ei paista.

Fisheri sotsiaalsed näited jäävad peamiselt Briti ühiskonna või veelgi kitsamalt, selle ülikoolimaailma piiresse. Hämmastav, kui palju on kümne aastaga maailm avardunud – ja tagantjärele mõjub Fisheri näidetering kohati provintslikult. Aga ega raamat olegi kirjutatud Eesti publikule, vaid mõeldud sekkumisena oma aja briti muredesse. Fisher kritiseerib – tõenäoliselt täie õigusega – ärijuhtimismentaliteedi tungi akadeemilisse ellu ning sellega kaasnevat bürokratiseerimist ja pidevat eneseõigustuskohustust. See on tõeline probleem; kahjuks universaalsemgi kui Ühendkuningriigis.

Meie paremsõbrad maalivad küll õuduspilte sellest, kuidas ka Eesti ülikoolides käib tulevaste hobusevaraste ajude poliitkorrektne pesu. Tegelikkus on pigem see, et seal vohab hingi õgiv auditeerimiskultuur, bürokraatia, aruandlemine ning sellest tingitud nakkuslik silmakirjalikkus ja slikerdamine. Ja Postimehe mullused „paljastused“ ainult tassivad vett akadeemilise maailma kafkastumisveskile.

Kui vaid süvariigilammutajad suunaksid Fisheri innustusel oma energia tõeliste bürokratiseerimisveskite vastu ja hakkaksid ametiasutustelt nõudma konkreetseid tegevuskavasid, millega tõrjuda akrediteerimise, arengukavade, arenguvestluste, aruandluste, auditeerimiste, autoritaarsuse, business-mentaliteedi, bürokraatia (... jätkake ise tähestikujärjekorras) masinavärki, mis kindlasti parimate kavatsustega sel sajandil Eestiski sisse seatud! Selle nimel astuks või EKREsse.

Uutmoodi haldusnõmeduste iseloomustamiseks laenab Fisher lacanistlikku mõistet Suur Teine – see on mingi kujuteldav instants, kelle heakskiidu pälvimiseks sooritab ühiskond rituaale, millesse keegi ei usu. Mõiste tundub viljakas ja laiendatav kaugemalegi riigiametnike ja administraatorite mõttemaailma seletamisest.

Bürokratiseerumise kõrval on Fisheril ​teine tähtis teema kapitalismi mõju meie vaimsele tervisele. Tema vaateviis erineb diametraalselt varasema aja romantiliste kultusmõtlejate omast. Kui Foucault’ või R. D. Laingi silmis oli vaimuhaigus midagi lahedalt vabastavat, süsteemivastast, lausa revolutsiooniliste muutuste idu, siis Fisher – ilmselt õigusega – selles midagi lõbusat ei näe. (Depressiooni all kannatanud Fisher sooritas kolme aasta eest enesetapu.)

Siinkohal tasuks meenutada ka õnneökonoomi Richard Layardi veendumust, et iga hingehaiguste ravisse investeeritud sent toob üldise õnne näol tagasi rohkem kui ükski muu riiklik investeering. Kuid seegi tegevus raviks üksnes vilju ega kõrvaldaks haiguste juuri. Ja need, tuleb Fisheriga nõustuda, on Süsteemis.

Raamatu lõpus pakub Fisher välja paar konservatiivse maiguga intrigeerivat ideed: seada sisse kollektiivne „superlapsehoidja“, kes infantiilse inimlapse naudinguvajaduse kontrolli alla võtaks, ning hakata teatavaid hüvesid ja naudinguid normeerima (rationing), st piiratult jagama. Siit aimub nostalgia sõjajärgse Briti sotsiaal-demokraatliku aastakümne järele, kui loodi riiklik tervishoiuteenus, kuid samas kehtis osale tarbekaupadest kaardisüsteem. Need autoritaarse maiguga ideed on toredalt provokatiivsed, kuid mõistagi täiesti utoopilised, sest kusagil pole näha „kollektiivset subjekti“, kellele uutmoodi kaardisüsteem võiks meeldida (rääkimata iidsest küsimusest, kes hakkaks superlapsehoidjat hoidma).

Tõesti oleks huvitav lugeda, mida arvaksid Fisheri raamatust meie paremsõbrad. Fisheri sõnavaras ja mõttemaailmas pole kohta „identiteedipoliitikal“, „multikultil“, „diversiteedil“, sooküsimustel jms. Majanduski huvitab teda peamiselt oma kultuurilis-moraalsete tagajärgede poolest. Kuigi tegu on marksistlikust ja lacanistlikust slängist läbiimbunud esseistiga, peaks tema nostalgilis-melanhoolne kriitika kapitalistliku nüüdismentaliteedi aadressil puudutama alalhoidlastegi hingekeeli. Kas ja mil määral nemad Fisheri sümptomikirjeldusi ja diagnostikat jagaksid?

Mark Fisher

„Kapitalistlik realism: Kas alternatiivi ei ole?“

Tõlkinud Neeme Lopp

EKA Kirjastus, 2019

124 lk

Mark Fisher, «Kapitalistlik realism: Kas alternatiivi ei ole?» Foto: Raamat