Tiina Kaukvere: kuidas Kurgja maha põletatakse

Tiina Kaukvere Foto: Helen Marts

Aasta 2020 vaatab peeglisse ja näeb, et metsades käib julm hävitustöö, Jakobsoni Kurgja talu põletatakse maha, Helmed teevad kõik, et eestlasi päästa, ja vanima ajalehe ajakirjanikud on väljas oligarhist ärimehe huvide eest. See on tõde, kui sa nii otsustad. Või ka vale, kui sa otsustad nii.

Rünnakud, laim ja vastupropaganda EKRE suhtes jätkub, aga õnneks on nad täis tahet valitsusega edasi minna, sest nad ei võitle mitte ainult oma erakonna eest, vaid kogu eesti rahva eest.

Või siis hoopis…

Suure suuga räägivad rahvuslased igasugu asju, aga reaalselt ei ole nad käivitanud ühtegi poliitikat, mis tegeleks praegu nähtavate eksistentsiaalsete probleemidega rahvusriigile.

Vali kumb, sest oma tõe võid sa ise valida. Ja valid nagunii, ka enda teadmata. Mida mõni järjekordne ajakirjanik kirjutab või keegi kolmas ütleb, mängib selle juures üha väiksemat rolli.

Poliitikud on läbi aegade mänginud tõega. Öelnud pooltõdesid ja valesid segamini tõega. Ent The Economisti ajakirjanik John Parker usub, et tänapäeval on midagi teisiti: nii palju sulaselgeid lausvalesid pole veel kunagi nii julgelt üha korratud ja uuesti korratud. Usute? Pole ime kui mitte....

Donald Trumpi valede jaoks on loodud eraldi veebilehti, „tõemeetreid“. Meediauuringute instituudile Poynter kuuluv üks säärane Politifact.com väidab näiteks, et presidendikampaania ajal valetas Hillary Clinton 31 korda. Lisaks üheksa lausvalet, 41 „peaaegu täisvalet“ ning 69 pooltõde. Donald Trumpi arvel oli seevastu 261 valet, 109 lausvalet, 156 peaaegu täisvalet ning 102 pooltõde. Washington Post väidab, et kogu võimul olemise ajaga on Trump valetanud või rääkinud pooltõde üle 15 000 korral. Seda detsembri seisuga…

Kuna tõest on saanud midagi pigem subjektiivset, siis on need arvud ilmselt vaieldavad. Aga üpris kindel võib olla, et meile valetatakse ja mitte vähe. Miks me seda lubame?

The Economist toob mängu inimloomuse: inimesel on kalduvus teist uskuda, et kommunikatsioon oleks üleüldse võimalik. See poleks võimalik, kui me kõiges ainult kahtleks ning peaks iga asja õigustama.

Kuid on veel midagi, mis valmistab mulle kui ajakirjanikule suuremat kõhedust: ka kõige-kõige-kõige objektiivsem tõde ei pruugi ilmsiks tulles mitte midagi muuta. Valede paljastamine lihtsalt pole enam nii oluline.

Needsamad faktikontrollijad lükkasid ümber näiteks Trumpi väite, et tuhanded moslemid pidutsesid New Jerseys pärast 11. septembri terrorirünnakuid. Aga see ei takistanud tal seda üha uuesti ja uuesti kordamast. „Mulle on sajad inimesed öelnud, et nemad nägid seda, ja mul oli sada protsenti õigus.“

Inimesed toetavad oma välja valitud poliitikuid ka siis, kui nad valetavad. The Economist viitab selle väite juures Emory Ülikooli aju-uuringutele. Need on poliitikute rõõmuks teadustekstidest raamaturiiulile murdnud: professor Drew Westenil ilmus 2007. aastal raamat „The Political Brain“. Tundub, nagu oleks seda lugenud nii mõnigi Eesti poliitik.

Westeni juhitud teadusgrupp vaatles magnetresonantsuuringu abil, mis toimub vabariiklaste pooldajate ja demokraatide pooldajate ajus ajal, mil neile edastatakse infot, millega nad nõustuvad, ning infot, mis seab veendumused küsimärgi alla. 2004. aasta USA presidendi valimiste ajal uuriti nõnda George W. Bushi ja John Kerry toetajate ajutegevust. Märkimisväärne leid oli, et kui inimestele näidati kompromiteerivat infot juba välja valitud kandidaadi kohta, siis reageerisid ajupiirkonnad, mis tegelevad emotsioonide ja hinnangutega. Ratsionaalset arutelu inimmõistuses poliitika puhul justkui ei tekkinudki. Lihtsalt emotsioonide virvarr.

Poliitikas mängib põhirolli emotsioon. Poliitiliste otsuste tegemine on intuitiivne ega sõltu niivõrd sellest, kellel on rohkem päriselt õigus. Igaüks saab õigustada oma emotsionaalselt kallutatud otsuseid, kuna neil on võimalik „fakte“ endale sobivalt interpreteerida, nentis professor Westen.

Minu jaoks muudab see teadmine tagantjärele asjatuks nii palju võitlusi ajaleheveergudel, kus vastastikku poliitiline emotsioon tõe ja õigusega.

Poliitikas mängib põhirolli emotsioon. Poliitiliste otsuste tegemine on intuitiivne ega sõltu niivõrd sellest, kellel on rohkem päriselt õigus.

Näiteks tundub asjatu öelda Mart Helme endi pooldajaile, et ka nemad peaksid end tundma solvatuna Helme väljaütlemisest Soome peaministri aadressil. Sest „Eesti põllumeeste naised ja tütred on samuti sageli kohalikus poes müüjad või teenindajad“. „Neile saatis väljaütlemine sõnumi, et see töö on alaväärne, väheoluline ja sellist tööd tegevad inimesed ei vääri riigijuhtimises kaasa rääkima,“ kirjutas ERRi ajakirjanik Marju Himma.

Inimestele meeldib otsida ja kuulda infot, mis kinnitab seni arvatut. Milline rahuldust pakkuv tunne võib olla EKRE valijale kuulata Helmede raadiosaadet, kus neile lajatatakse nii sirgelt infoga, milles nad on juba veendunud. Sama nagu matemaatikatunnis õpetajalt oma vastust ette lugedes tunnustust saada.

Ent asi läheb poliitikast kaugemale. Kui sa ei usu, et kliimamuutus on tõsine mure, siis on vaja vaid ühte teadlast, kes seda sulle üle kinnitab. Valede tuvastamine ei ole lihtsalt nii tähtis, kordab The Economist.

Emotsioon on see relv, mida me kõik oma võitlustes kasutame. Eesti metsad, rahvusriik, loodus, tselluloositehas... Alles hiljuti saime lugeda Postimehest, et Eesti metsas käib riiklik laastamine, sest nõnda ütleb armastatud loodusmehe Fred Jüssi kogemus ja kõhutunne.

Minu kõhutunne ütleb, et fakt ei saagi enam naljalt emotsiooni vastu.

Läinud nädalal saatis Tartu Ülikooli endine ajakirjandusõppejõud mulle lingi kurjakuulutava pealkirjaga artiklile: „Riik plaanib Kurgja talu ümbruse lagedaks raiuda„ (3.01). Milline uudispomm. Pealkirjast kaugemal jõudes selgus, et Pärnu Postimees tsiteeris radikaalse kodanikuühenduse Eesti Metsa Abiks (EMA) vaiet keskkonnaametile ning selle baasilt sündis pealkiri ja uudis, kuidas RMK plaanib Carl Robert Jakobsoni loodud talu ja tema perekonnakalmistu ümbruses teha lage- ja harvendusraiet ligemale 75 hektaril.

See on näide halvast ajakirjandusest, vastasin. Võimas pealkiri ja teematõstatus, ent sisu vaid kolm lõigukest ega ühtegi kommentaari erilise julmurina tunduvalt RMK-lt

„75 ha lageraiet pole ok, saaks teisiti. Kuritegude puhul ei pea pätiga asju arutama!“ vastas minu endine õppejõud. Hiljem ilmunud RMK kommentaar tema kui uskuja jaoks midagi nagunii enam ei muutnud. „Tiina, see on eriline kultuurisüda kogu Eestile, palvela, kas Jakobson majandaks nii? See kõik seal on üks tervik kultuurijuur-keskkond, samas reas kui Kurgja majade mahapõletamine.“

Küll aga muutis RMK kommentaar faktiliselt valeks või vähemalt pooltõeks Pärnu Postimehe pealkirja. RMK halduses on 688 hektarit riigimetsa Kurgja ümbruses, millest lageraie puudutab lapiti kokku 36 hektarit küpseks saanud metsa. See tuleb pärast raiumist uuesti istutada.

Emotsiooniga on raske vaielda, sest faktid isegi ei huvita kedagi sellisel juhul piisavalt palju. Mäletan isegi, kuidas tegin Tartusse plaanitud tselluloositehase kohta lõpliku otsuse tunnustatud teadlase, ökoloog Kristjan Zobeli arvamusloo põhjal. Zobel kirjutas, et Emajõe vesikond on üks läbiuuritumaid siseveekogude ökosüsteeme maailmas. „Ka tänapäeval uurib ja seirab pidevalt selles vesikonnas toimuvat suur ja maailmatasemel teadlaste meeskond peamiselt sama ökosüsteemi serval paiknevas Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskuses, aga ka Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudis,“ kirjutas Zobel ja lisas, et ei oska ökoloogina pakkuda, mida olulist me selle veeökosüsteemi juures ei tea. Nende teadmiste taustal olevat vabriku ehitamine ilma Peipsit ja Emajõge tuksi keeramata võimatu. Kabelimats sellisel juhul, kas pole?

Suur oli minu üllatus, kui rääkisin ajakirjanikuna hiljem viidatud Emajõe teadlastega. „Need, kes väidavad, et uuringuid pole vaja, ei ole kokku puutunud veekogude ökosüsteemidega. Kui argumendid on emotsionaalsed, viib see demagoogia mitte demokraatiani,“ ütles Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskuse juht Kalle Olli. Ta kurtis, et jõgede seiret tehakse täpselt nii ulatuslikult, kui selleks on vaesel ühiskonnal raha. Kalastikuseiret näiteks polevatki peaaegu.

The Economist küsib, kas tõel on üldse lootust… Poliitikud on alati hämanud, inimesed ise eelistavad emotsioone faktidele, sotsiaalmeedia on täis vasturääkivusi, tõde ja vale on igal pool segamini nagu puder ja kapsad.

Ajakirjandus võiks olla see lootus. Koht, kuhu jõuab inimene, kes on otsustanud asjas selgust saada. See võiks olla ajakirjanduse nišš küllastunud infoturul, kus valdavalt lällab emotsioon.

Paraku ei paku ajakirjandus omalt poolt mitte ainult lisa lällamisele, vaid läheb vahel kaasa pooltõdede ja valede levitajatega, andes neile kõnetoru. Pärnu Postimehe artikkel on üks näide sellest. See teeb tähtsusetuks ka hilisemad faktikontrollid ja uurivad artiklid, mida lugejale emotsioonide vahele pakutakse. Arvamus on juba kujundatud, faktist võimsam emotsioon valla päästetud…

Siit tagant ei maksa otsida mingit strateegilist ajakirjanduslikku kihitustööd, nagu armastavad poliitikud väita. Pigem on probleem just ajakirjandusjuhtide strateegia ja visiooni puudumises. Lahmimises.

„Ajakirjanikud“ ei ole mingi üheülbaline anonüümne mass. Mina olen ajakirjanik. Ma olen olnud oma otsustes alati peaaegu vaba… Peaaegu – see tähendab, et mind on mõjutanud ainult sinu valikud, hea lugeja. Sageli on need emotsionaalsed.

Nii nagu faktid kaotavad emotsioonide kõrval väärtust, tekib vahel tunne, et ka uurival ajakirjanikul, kes emotsioonide vahele neid fakte pakub, pole enam suurt väärtust lugejate ja toimetuse silmis. Lapsepuhkusel olles lugesin, et peaaegu kõik minu kolleegid Postimehe uurivast toimetusest andsid lahkumisavalduse. Need, kel oli privileeg võtta oma lugude jaoks rohkem aega, kirjutada pikemalt, keskenduda faktidele. Peale nelja kolleegi lahkus nende toimetaja ning uuriva toimetuse juht.

„Postimehe toimetuses on üle saja töötaja, lehetegijaid jätkub ning tuleb ka uusi inimesi tööle,“ kommenteeris seepeale Postimees Grupi juhatuse esimees Andrus Raudsalu. Hiljem lugesin Postimehest Raudsalu arvamusartiklist, et teda süüdistati toimetuse mitte usaldamises, sisejuurdluse korraldamises ja valetamises.

Nii nagu faktid kaotavad emotsioonide kõrval väärtust, tekib vahel tunne, et ka uurival ajakirjanikul, kes emotsioonide vahele neid fakte pakub, pole enam suurt väärtust lugejate ja toimetuse silmis.

Aga nüüd olevat töörahu taastatud. Nimelt „on selgunud, et sisejuurdlust Postimehes toimunud ei ole,“ kirjutab Raudsalu ja tunnistab end nõnda ise süütuks etteheidetes, mille tõttu mitu ajakirjanikku päeva pealt oma töö jätsid. Karavan peab edasi minema. „Kuigi sotsiaalmeediast ja konkurentide veergudelt võis jääda mulje, nagu oleks Postimehe ilmumine või kvaliteet kahtluse all, on toimetus ja meie leht endiselt tugevad,“ lisab ta.

Võta kinni, on see tõde, pooltõde, vale, lausvale või olenevalt vaatenurgast kõik korraga, sest see on ju emotsioon.

Faktid räägivad veel järgmist: saja töökoha sisse mahub hetke seisuga kolm alles jäänud uuriva toimetuse ajakirjanikku. Lisaks on arvamustoimetusest lahkumas või lahkunud kõik peale ühe toimetaja ja karikaturisti. Ühe aasta jooksul on ametis kolmas peatoimetaja. Postimees Grupp kannab ligi üheksa miljoni euro suurust kahjumit, kuid selle ärimehest omanik on sellega nõus.

Ent mina usun ka, et tõel on siiski lootus. Ma ei julge lubada, et selleks on ajakirjandus, kuigi mu süda sooviks siiralt nii. Liigseid emotsioone reprodutseerides ja võimendades on see oma tõeotsija rolli marginaliseerinud, kohati tõe veel rohkem pudruks ja kapsaks keeranud.

Lootus võib peituda lõpuks ikkagi inimeses, kes väsib millalgi emotsioonidest ning hakkab kasvõi pragmaatilistel kaalutlustel rohkem vajama fakti. Õhkõrn lootus on ka, et inimene saab millalgi aru, et tema emotsioon on muutunud kuumaks kaubaks, nii poliitmaailmas kui ka igasuguses meediaäris. Sellise taipamisega tekib ehk oskus seda hinnata ning mitte kaasa minna nendega, kes soovivad seda kõige odavamalt osta.