Andres Herkel: aeg sõnad väärtustest teoks teha

Andres Herkel FOTO: Mihkel Maripuu Foto: Mihkel Maripuu

Esimene eeldus, et demokraatlikud riigid saaksid kasvava autoritaarsusega rinda pista, on see, et nad ise käituksid endiselt demokraatlike riikidena, järgides väärtusi ja rahvusvahelist õigust, kirjutab kolumnist Andres Herkel.

Seoses ÜRO Julgeolekunõukogusse kuulumisega on Eesti roll maailmapoliitikas suurem kui enne. Ühendriikide ja Iraani konflikt näitas meile kiirelt, et eesseisvad probleemid pole lihtsate killast.

Me ei saa lähtuda üksnes sellest, kuhu me kuulume, vaid peame silmas pidama rahvusvahelise õiguse ja humanistlike väärtuste põhimõtteid. Ent kuidas käitume siis, kui meie peamine liitlasriik neid väärtuspõhimõtteid eirab? Liitlassuhe ei tähenda ju, et oleme alati ja kõiges samal seisukohal või kiidame heaks kõik suure liitlase otsused. Selline «idioodikonsensus» ei kuulu demokraatlikku maailma.

Ühendriikide rolli vähenemine Lähis-Idas ei ole meie huvides. Kui seni on Ühendriikide sekkumist kriisikolletes õigustanud liberaalsete väärtuste kaitse, valmisolek hoida inimeste elusid ja edendada inimõigusi, siis nüüd on olukord hapram. Sügisel andis Donald Trump ÜROs kõneledes mõista, et üleilmse rahuvalvaja rollist on kavas loobuda. Tõsi, autoritaarsed riigid on ameeriklaste rahu- ja demokraatiamissiooni alati pidanud geopoliitiliste huvide jätkamiseks teiste vahenditega. Siiski on vabaduse ja inimõiguste kaitse andnud sekkumistele olulise õigustuse.

Kas droonirünnak kindral Soleimanile oli taktikaline viga või kaitseõiguse liiga lai tõlgendamine? Või ehk hoopis karm käik, mille järel mõlemad pooled tagasi tõmbuvad? Tahaks loota viimast. Tõsiasi on siiski see, et rünnak tugevdas läänevastaseid meeleolusid. Iraan on suur maa, kus pole puudunud ka lääneorientatsiooniga vastasrind. Mida küsitavamaid meetodeid Ühendriigid ja ta liitlased kasutavad, seda suurem karuteene oleks see Iraani läänemeelsetele.