Mesimagus köögis: mesi pehmendab karedat kurku ja annab toidule küllusliku maitse

Meest, sidrunist ja ürtidest siirup pehmendab karedat kurku. Foto: Mari-liis Ilover, "Mesi. Tarust taldrikule"

Mesinikud ja mesilaspered veedavad praegu talvepuhkust, kuid nende suvetöö vili, mesi, on külmetustõbede kõrgajal terviseturgutaja-jõuandjana paljude meelel ja keelel. Ka usinal kokkajal võiks meepurk alati käepärast olla, soovitab ajakirjanik ja mesinik Krista Kivisalu.

«Tarvitan mett iga päev. Ma ei kujuta enam ettegi, et mul seda laual pole. Midagi oleks siis justkui puudu,» lausub mesinik Krista Kivisalu, kes on just käinud oma taluõel kontrollimas, kas tema viieteistkümnel mesitarul on ikka katus kõvasti peal. Ilmateenistus on äsja andnud tormihoiatuse, ka Pärnumaale, kus naine ühes oma mesilindudega elab. See pole tänavuse talve esimene torm. Üldse on lähimineviku talved imelikud – soojad –, ja see ajab mesilaspered segadusse. Ehk peaks juba tarust korjele lendama? Mesilased muutuvad rahutuks ja toiduvarud kuluvad kiiremini.

Krista hääl on kähe ja kurk kare. Tema tohterdab kibedat kurguvalu meest ja sidrunist köhasiirupiga. Seda lusikahaaval neelates muutub kurk pehmemaks – mesi küll ei ravi, kuid sellest on loodusliku tervistaja, tugevdaja ja toetajana külmetushooajal palju abi. Seesama siirupiretsept on kirjas ka uues meest kõnelevas raamatus, kuhu Krista kirjutas põhjalikud peatükid mesilaste eluolust, mesinikutööst ja meest endast, oma senine kogemus abiks.

Talviti kirjutab ta raamatuid ja ajakirjalugusid endiselt, kuigi üle paarikümne aasta kestnud põhikohaga ajakirjanikutööga tegi lõpparve juba mõne aasta eest. Ühel päeval sai nii sellest kui ka kogu linnelust lihtsalt villand. Hing kutsus tagasi isatallu Kodesmaa külla Pärnu-Jaagupi lähedal. «Kõik olulised asjad olin ära teinud. Perele ja karjäärile pühendumise aeg oli ära olnud. Linn oli ära olnud. Tahtsin maale, päriselt oma kätega midagi ära teha,» meenutab Krista murdepunkti.