Kadri Tammepuu: millesse tohib surra?

Kadri Tammepuu. Foto: Mihkel Maripuu

Kuulasin hiljuti konverentsil ettekannet surmapõhjustest. Esineja rääkis, kuidas meil surrakse liiga palju südamehaigustesse, insulti ja vähki, lisaks ka õnnetuste ja meelemürkide tõttu. Vägisi kippus pähe küsimus: aga millesse siis surra tohiks?

Loodetavasti pidas esineja tookord silmas siiski surijate vanust, mitte arvu, sest kes kord sündinud, peab ka hääbuma.

Läbi aegade on inimkond rinda pistnud ravimatute haigustega: enne vaktsiinide kasutuselevõtmist katku ja rõugetega, antibiootikumide-eelsel ajal nakkushaigustega. Läinud sajandi viimastel kümnenditel pääses paanikakülvaja rolli immuunpuudulikkuse viirus, mille moodne ravi lubab HIVi põdejatel elada nüüd tavaliste krooniliste haigetena, kes võtavad iga päev rohtu.

Nüüd on teadmatuse teatepulga üle võtnud vähk, õigemini üle saja vähivormi, mis viimase 30 aasta jooksul on viinud Liiva-Annuse juurde Tartu linna jagu inimesi. Pahaloomulise kasvaja esmadiagnoosi panid arstid samal ajal välja 200 000 korda, korduvate vähihaiguste üle ei peetagi täpset arvet. Kõrvalseisjana on peale haigete saanud vähikogemuse nende lähedased ja sõbrad.

Mõnikord jäävad seda katsumust meenutama helged mälestused, nagu ütles üks sõber: uue ilmavaateta rahulikult üle surmajõe ei lähe. 80–90ndates eluaastates võib haigus olla ka oodatud külaline, liiati kui ta erilist tüli ei tee. Noorematele lisab lootust, et osa haigeid saab ravi abil vähivabaks pikkadeks aastateks. Positiivsem tulemus saadab nooremaid ja neid, kes lasevad oma tervist regulaarselt kontrollida, näiteks käivad sõeluuringutel. Kuid keskmise pikeneva eluea taustal saab vähist üha tavalisem haigus.