Viie aasta eest tervishoiumuuseumi külastusjuhina tööd alustanud Taavi Kuri on surmast rohkem mõelnud ja rääkinud kui enamik tema eakaaslasi. Kuri lapsepõlves peeti vähidiagnoosi surmaotsuseks. «Minuga üheealine peretuttava poeg haigestus ootamatult vähki ja paari aastaga oli ta läinud,» meenutas Kuri.
Pereringis toona sellest ei räägitud, kuid poisi sisse jäi ebamäärane hirm. «Oma üllatuseks leidsin hirmu uuesti üles, kui mul tekkis teismelisena seljale healoomuline rasvkasvaja,» jutustas Kuri. «Püüdsin ise hakkama saada, kuid lõpuks sai paanika võitu. Hoolimata tohtri soovitusest oodata, kuni kasvaja kuju või vormi muudab, nõudsin arstilt, et ta väikese munaja moodustise ära lõikaks. Pärast operatsiooni sain meelerahu tagasi.»
Vähivorme on üle saja, paljud neist ravitavad, kuid paaniline hirm püsib inimestes visalt. «Puutusin teemaga uuesti kokku kolm aastat tagasi, kui valmistasime ette näitust «Loomulik surm»,» rääkis Kuri. «Algul mõtlesime surma lahata kliiniliselt, siidkinnastes, et külastajaid mitte traumeerida. Õnneks saime aru, et inimeste kogemuslood annavad näitusele inimliku mõõtme. Muuseumid ongi viimase kümne aasta jooksul keskendunud esemetelt ümber lugudele. Näiteks ei pruugi viljapeksuriist koot paljudele midagi tähendada, aga kui lisada jutuajamised inimestega, kes selle riistaga omal ajal tööd tegid, tekib asjale väärtus.»