Misantroopia meistriklass

Andrus Kasemaa. Foto: Reet Kruup

Humanism on inimliigi bioloogilise jätkusuutlikkuse ning sotsiaalse sidususe seisukohast diskursusena möödapääsmatult vajalik, ilma temata elaksime ilmselt nagu külakoerad: hauguksime üksteisele inetusi ja ähvardusi, hammustaksime igal võimalusel ja ilma põhjuseta, pureksime kambakesi võõra(pärase)id ja väeteid.

Aga samas on humanism oma ülevoolavas sentimentaalsuses ja pealetikkuvas didaktilisuses väga väsitav. Ning sealjuures ühtlasi ka valelik. Sest inimene – nagu oleme ilmselt kõik sunnitud oma elukogemuse põhjal tunnistama – ei kujuta enesest erilist väärtust. Ei liigi ega üksikindiviidina. Nagu teame ainuüksi enese näitel, on homo sapiens keskeltläbi üsna juhm, ahne, edev, kapriisne, labiilne jne. Kui esitada vaid vaimuomadusi, jättes mainimata füüsiliste karakteristikute pahupoole, jättes koos esteetikaga kõrvale ka kogu eetika.

Inimarmastuse ideaali vaieldavusest annab tunnistust kasvõi see, et teda on tulnud jõuga kehtestada ning seadusega valvata, temast üleastumisi ebahumanistliku karmusega karistada. Humanismi diskursusest hälbiva isikliku arvamuse avalikku avaldamist peetakse ka meie koduvabariigi konstitutsiooni silmis «vihakõneks» – pahasoovlikkuse, rumaluse, harimatuse, hulluse ja/või empaatiavõimetuse sümptomiks.

Ning seega rüütab tark inimene oma väljendusvaevas antihumanistlikud mõtted, tunded, fantaasiad ja kujutluspildid ilukirjanduslikku vormi, avaldab belletristika pähe. Kirjanikel, neil «inimhingede inseneridel», on veel teatav (ehkki üha ahenev – küsige Kenderilt) vabadus näidata oma loodud lugude ja tegelaskujude kaudu inimest sellisena, nagu see käibiva ideaali kohaselt ei tohiks olla.

Andrus Kasemaa on üks väheseid eesti kirjanikke, kes seda vabadust sihtotstarbeliselt kasutanud. Tema mullu ilmunud «Vanapoisi» minategelane vaatab oma liigikaaslasi varjamatu tülgastusega. Üks juhuslik tekstinäide: «Taevas, kui väsinud ma olen inimestest. Seista odavates poodides järjekorras, inimesed on vormist väljas, rasvunud, tujukad, nad jäävad ette, nad on aeglased, uimased» (lk 40).

Ma lugesin neid paari lauset raamatust vist viis korda järjest. Iga korraga üha enam heldides. Ning tunnistades imetlusega Tõe ülimat banaalsust ja proosalisust. See on üks neid arvukaid, ent siiski harvu kordi, kui inimkeeles on väljendatud midagi, mida oleme ilmselt kõik kogenud ja tõdenud, ent mille täislauseline väljakirjutamine ning raamatusse trükkimine mõjub peaaegu pühaduseteotusena. Ja kui miski mõjub pühaduseteotusena, on hästi. Meie kultuur vajab oma vaimse ja füüsilise tervise kontrollimiseks kergeid ärritusi. Valuläve tuleb testida nagu suitsuandurit. Kui kiunuvat piuksatust ei tule, on aju- või akusurm käes.