/nginx/o/2020/01/07/12857406t1h8033.jpg)
Mis on puue? Kuidas mõjutavad kunst ja keel inimese suhet ümbritsevasse maailma? Kuidas suhestuvad omavahel puue, poliitika, mitmetähenduslikkus ning kommunikatsioon? Kõigile neile küsimustele on võimalik vastata mitmel moel.
Tallinna Kunstihoone näitus «Sõna mõjutus: puue, suhtlus, katkestus» kogub kokku 13 kunstniku tööd, et neid teemasid veidi avada. Näituse kuraatorid Niels Van Tomme ja Christine Sun Kim leiavad, et rahvusvaheline kunstinäitus võiks aidata inimestel mõelda puuetega seonduvast komplekssemalt, mängulisemalt ja kriitilisemalt. Et üks kuraatoritest on kurt, osales intervjuus ka tema viipetõlk – meie inglisekeelne vestlus on niisiis enne lehte jõudmist üsna mitmekordselt vahendatud. Samas on tõlgitavus alati olnud keele olemuslik osa. Ka kommunikatsiooni peale paneb kunstihoone näitus uutmoodi mõtlema.
Kuidas see näitus alguse sai?
Niels Van Tomme: Tallinna Kunstihoone pöördus minu poole ja küsis, kas mulle pakuks huvi panna kokku näitus puude kui sellise teemal. Me töötame koos õiguskantsleri kantseleiga.
See mõte tundus mulle väga huvitav ja ma tahtsin ka kunstihoonega töötada, aga sain kohe aru, et see ei ole näitus, mida saaksin teha üksinda. Ma ei ole puuete teemal asjatundja.
Christine’iga olin varem töötanud Amsterdamis ja meil oli väga hea koostöö – nii kunstilisel kui ka kuratoorsel tasandil. Christine on võrratu mõtleja ja kunstnik, seega küsisin temalt, kas ta ei tahaks minuga koos seda näitust kureerida. Õnneks ta ütles jah ning tänu sellele ongi meil praegu näitus.
Christine Sun Kim: Kui Niels ütles mulle, et ta hakkab töötama sellise projekti kallal, oli mu esimene mõte, et ta peaks töötama koos kellegagi, kes oleks ka ise puudega. Niels küsis, et mis ma arvan, miks ta siis praegu minuga räägib. (Naerab.)
Samas, kui ma mõtlen sõnale «puue», on see mõistena ikka väga piirav. Enamgi veel, kui juttu on kunstist, mille on teinud inimesed, kellel on puue, muutub see minu meelest veelgi piiravamaks. Teisisõnu, kohati tundub, et sellesse mõistesse ei suhtuta piisavalt kriitiliselt ja seda võiks laiendada. Nii tunduski, et sedasorti näitus võiks olla hea võimalus laiendada puude mõistega seotud diskursust, seda natuke avardada. Aga seda ei saa teha suutmissurvelisest (ableist) vaatenurgast või sellisest, mis ei arvesta puuetega inimeste kogemusi.
/nginx/o/2020/01/07/12857408t1h70e3.jpg)
Van Tomme: Isegi enne seda, kui meil oli näituse kontseptsioon paigas, olime otsustanud töötada kunstnikega, kellel on puue, aga samal ajal mitte tingimata näitust selle ümber raamistada. Meie jaoks oli oluline suhtuda nendesse uutesse kunstipraktikatesse kriitilise, ent avatud meelega ning uudishimulikult. Nii nagu suhtuksime ükskõik millistesse teistesse kunstipraktikatesse.
Mismoodi kunstnike teosed siin näitusel puuetega suhestuvad?
Kim: Me pidime endale aru andma, et «puue» on väga keeruline mõiste – sellel on nii palju eri kihte ja selle ajalugu on samuti keeruline.
Veel enam, kas me räägime füüsilisest puudest? Emotsionaalsest puudest? See spekter on ääretult lai. Me suutsime oma näitusel esitada üsna tasakaalustatud vaate, aga see oli raske. Mõned kunstnikud, kellel on puue, ei käsitle seda üldse oma identiteedi osana, samas teised kunstnikud mainivad seda otseselt ja mõned on sellest rääkides väga ebamäärased. Me tahtsime kunstnike eelistuste suhtes olla võimalikult peenetundelised ja arvestavad, kuna kellelegi ei meeldi, kui keegi teine neile ütleb, kuidas nad end identifitseerima peaksid.
Ligipääsetavus on algusest peale olnud selle näituse osa. See ei saa olla midagi, mida tagatakse lisapingutusena. – Niels Van Tomme
Kuidas keele teema esile kerkis?
Van Tomme: Keele ja kommunikatsiooni teema mängib olulist rolli kõigi nende kunstnike teostes, kelle töid me siin kunstihoone näitusel näitame. See oli meile väga oluline alguspunkt. Näitust ette valmistades vaatasime, kuidas ÜRO käsitleb ja raamistab puudega inimeste õigusi.
See on kohutavalt oluline dokument, aga samas ka väga piirav, kuna õiguste diskursus on juba definitsiooni järgi… õiglane – see ei jäta ruumi vasturääkivustele, keerukusele. Õigemini on neil asjadel sedalaadi kontekstis vahel oht kaotsi minna. Keelele keskendumine võimaldas näitusele tuua radikaalselt erinevaid vaatepunkte ning panna need ühisele alale, mis asub ühiskondlikust igapäevareaalsusest – ja puude tavapärasest raamistusest – justkui natuke väljaspool.
Kim: Puudega inimese kogemus on alati nüansseeritum, kui seda liigendavad seadused. Sõnad võivad muuta inimese tegeliku kogemuse väga mustvalgeks või binaarseks ning mängulisusele või vahepealsusele jääb vähem ruumi. Ma isiklikult loodan, et see näitus julgustab inimesi mõtlema puuetest enam kui ühel moel – kuna see tähendabki eri inimestele väga erinevaid asju.
/nginx/o/2020/01/07/12857409t1h9a47.jpg)
Aga mida tähendab see puudega kunstnikele? Ma pean silmas kunstniku ja tema teoste suhet. Tööd ise ei pea ju alati puudest rääkima, ehkki nad muidugi võivad seda teha…
Kim: Mõneti on sul õigus, puudega kunstniku tööd ei pea sellest alati rääkima. Aga samal ajal mõjutab puue oluliselt inimese positsiooni ühiskonnas – ja see imeb täiega. Puuet stigmatiseeritakse ning samal ajal on see ka piirav – sageli ei teadvusta me iga päev selle mitmeid aspekte piisavalt. Ometi on just need aspektid puudega inimese elus alati olulisel kohal.
Ma ei taha öelda, et puudega inimene oleks puude kaudu defineeritav, aga see on vaieldamatult üsna suur osa tema elust.
Ma toon isikliku näite: kui ma teen kunsti, väljendab kõik selles midagi minu identiteedi kohta – see võib väljendada midagi minu kui naise, aga ka näiteks minu kui korealase või hoopis minu kui ema või ameeriklase või õe või kurdi inimese või abikaasa kohta. Kõik need identiteedid kerkivad mu loomingus üles.
Kui keegi küsib mõne konkreetse töö kohta, kas see räägib näiteks mu kogemustest emana, siis vastus on, et mitte tingimata, aga mõnikord küll.
Paar aastat tagasi komistasin ma sellise väljendi peale nagu «inspiratsiooniporno», mida kohtab nüüd üha sagedamini. Ma siiralt loodan, et see näitus ei ole koht, kuhu inimesed tulevad ennast õnnitlema, vaadates neid, kes on «ületanud enneolematuid raskusi», ja otsides «superkangelasi».
Ei. Me tahame, et inimesed tuleksid siia ja mõtleksid muu hulgas sellele, mida kunst suudab.
Mind hakkas huvitama sõna «katkestus» näituse pealkirjas. Võiks ju eeldada, et keel ja kommunikatsioon toovad inimesi üksteisele lähemale, aga katkestus justkui nulliks selle…
Van Tomme: Ma arvan, et igapäevane keel pole üldse selge ja läbipaistev – see võib olla väga segane ja keeruline. Näiteks ÜRO inimõiguste konventsioon püüab väljendada midagi väga olulist kodanikele, poliitikutele ja juristidele selges ning arusaadavas keeles – ja loomulikult ongi seda vaja teha –, aga ometi jäetakse nõnda mingi teatav olemuslik mitmetähenduslikkus piisava tähelepanuta.
/nginx/o/2020/01/07/12857411t1hb464.jpg)
Isegi kui meie kuraatoritena omavahel suhtlesime, tuli ette hetki, kus me teineteist ei mõistnud või tekkisid mingid küsimused, mida me sageli uuesti ja uuesti pidime lahti harutama. Samas, kui näiteks kaks kuuljat räägivad omavahel samas keeles, võib ka vaikimine või näiteks mõne sõna tavapärasest erinev hääldamine anda sellele lisatähendusi ja kogu mõtet ei peagi teinekord välja ütlema. Christine’iga suheldes pean ütlema täpselt seda, mida tahan talle edastada. Seega muutub meie omavaheline suhtlus väga kummaliseks, natuke kohmakaks ning kohati ülitäpseks.
Mulle tundub, et nõnda saingi aru, et sellistes situatsioonides on peidus teatavad keelelised katkestused – mingid olukorrad, kus me kasutame keelt natuke teisiti, kui meile koolis õpetati. Seda ka ühiskondlikul tasandil. See oli minu jaoks samuti üks selle näituse lähtekohti. Ühelt poolt see, kuidas keel, kommunikatsioon ja katkestused suhestuvad üksteisega ning teisalt see, kuidas nad vastanduvad seaduste «ametlikule» diskursusele.
Kim: Katkestus võib tähendada ka olukorda, kus keelest endast enam ei piisa. Kui see ei ole enam võimeline edasi andma seda, mida sa tahad väljendada. Keelel on oma piirid ja katkestuse all võib mõelda ka seda, kui keel lakkab toimimast, või näiteks seda, kui me üheskoos keelest välja murrame.
Katkestuse väli on minu arvates kunstiliselt alati kõige huvitavam – sellele on omane teatav vahepealsus. Ühest keelest teise liikudes tekib alati tähenduslikke lünkasid.
Kogu mu elu on kujundanud kakskeelsus, kuna ma kasutan nii ameerika viipekeelt kui ka inglise kirjakeelt. Nende vahel on ikka teatav pinge, kuna seal pole alati üksüheseid vasteid. Lisaks vahendan ma pidevalt erinevaid kultuure, millesse ma kuulun. Ma tunnen, et mu taotlused tõlgitakse samuti omal moel ära.
Seepärast mulle tundubki, et me Nielsiga hindame katkestusi keeles väga kõrgelt, kuna see on just see ala, kus toimuvad kõige huvitavamad asjad.
Kas need teosed siin näitusel on siis ka omamoodi katkestused?
Kim: Põhimõtteliselt küll, jah. Mulle tundub küll nii.
Van Tomme: Aga siis on jällegi huvitav mõelda, mida see omakorda tähendab, eks. Mulle tundub, et siinse näituse teosed võimaldavad ümber mõtestada oma suhet keelde ja kommunikatsiooni. Selles mõttes võib öelda, et need teosed on katkestused. Ma ütleksin, et teosed on teosed, aga nad toodavad omamoodi katkestusi. Katkestusi teadmise viisides, ühiskondlikus käitumises ja nii edasi.
Kuidas oli kunstihoones näitust teha?
Van Tomme: Kui aus olla, siis ei oskaks me endale paremat meeskonda soovida. Nad olid väga professionaalsed, mõistvad, kannatlikud ja ääretult kogenud. Kohati näis isegi, et neil olid olemas vastused küsimustele, mida me isegi esitada ei osanud. Kunstihoone rahvas oli väga praktiline, neil olid lahendused alati olemas. Nad rabasid palehigis, et seda näitust meiega koos kokku panna.
Kim: Ma lihtsalt selgituseks mainin, et Niels oli suure osa ajast Brüsselis, mina aga Berliinis ning meil mõlemal on lisaks sellele näitusele ka teisi töid. Nii et logistika oli sellise projekti puhul väga keeruline. Sedasorti näituse kokkupanek, kolmest asupaigast korraga, oli kohutavalt raske. Näitust ette valmistades küsisin endalt vahel, kas me ikka saame sellega hakkama. Lõpuks tulime ikkagi toime ja väga suur roll selles oli just Tallinna Kunstihoonel.
Van Tomme: Me mõlemad tajusime tugevalt, et kunstihoone hoolis sellest projektist ja tahtis teha parimat võimalikku näitust nende vahenditega, mis meie käsutuses olid.
/nginx/o/2020/01/07/12857407t1h02b3.jpg)
Mis teid selle näituse ettevalmistamisel kõige rohkem üllatas?
Kim: See oli nüüd korraga üllatus ja samas ka mitte, ent koostöö Erika Tammperega on olnud vapustav. Tema teosed… Vau! Kui me tema loomingu oma uurimistöö käigus avastasime, armusime sellesse kohe ära ja tellisime temalt silmapilk ka uue töö. See on vist tema esimene tellitud töö?
Me tahame, et inimesed tuleksid siia ja mõtleksid muu hulgas sellele, mida kunst suudab. – Christine Sun Kim
Van Tomme: Kaasaegse kunsti kontekstis kindlasti.
Kim: Samas oli meil võimalik seda konkreetset tööd näha alles kaks päeva enne näituse avamist. Loomulikult teadsime, et see on suurepärane, aga ikkagi, seda lõpuks siin saalis näha… See oli omamoodi üllatus. Näha, mida ta selle näituse jaoks tegi.
Van Tomme: Nõus. Mind üllatasid kõige rohkem produktiivsed pinged, mis meil osa kunstnikega tekkisid. Näiteks esimene kord, kui võtsime ühendust Andrea Crespoga ja saatsime talle näituse kontseptsiooni, võttis ta selle korralikult ette ja dekonstrueeris kogu meie raamistuse.
Kim: Mis oli täpselt see, mida me temalt soovisime!
Van Tomme: Jah. Tema jaoks oli meie näitusel osalemise eeltingimus see, et tal lubataks oma maailmavaate ja diskursusega sekkuda meie omasse, seda mõneti rikkuda või muuta. Meie vastus oli: «Otse loomulikult! Seda me tahamegi.» Aga siiski oli see üllatav, mida ta tegi.
Te olete pingutanud selle nimel, et näitus oleks ligipääsetav võimalikult paljudele.
Van Tomme: Meile sai väga kiiresti selgeks, et me ei saa seda näitust liigendada nii, nagu liigendaksime «tavalist» näitust. Mõtlesime palju ka ligipääsetavuse peale – mida see tähendab, kui näitust tahab külastada ratastoolis inimene? Mida tähendaks tema jaoks see, et mingi teos asub «silmade kõrgusel»? Meil on ka tekstid Braille’ punktkirjas, meil on ekskursioonid viipekeeles… See kõik on algusest peale olnud selle näituse osa. Keeled nii temaatilisel kui ka praktilisel tasandil.
Kim: Meil on siin kirjalikku eesti keelt, eesti viipekeelt, audiot… Väga palju eri kihte.
Van Tomme: Mul tekkis seda kõike ette valmistades küsimus, miks ei saa iga näitus selliste asjadega arvestada. Ligipääsetavuse tagamine ei peaks olema midagi, mida tehakse lisapingutusena.
Kim: Juba sõna «ligipääsetavus» on mu meelest kergelt problemaatiline, kuna see osutab, et sellele mõeldakse enamasti alles tagantjärele. «Oih, me unustasime teha selle näituse ligipääsetavaks. Lisame siia nüüd tehislikult midagi, mis olukorda parandab.» See kõik võiks ideaalis olla juba algselt näitusse planeeritud. Ligipääsetavus võib olla väga ilus – nii funktsionaalselt kui ka esteetiliselt –, kui selle peale on mõeldud kohe algusest peale. Ma ütleks, et meie näitus on selles mõttes väga eeskujulik.
Meediateoreetik Marshall McLuhan on kirjutanud tehnoloogiast kui keha pikendusest. Näiteks prillid on talle omamoodi silmaprotees, ratas jalgade pikendus ja nii edasi. Televisioon laiendab inimese närvisüsteemi. Kas keha piirid on pigem ühiskondlikud, bioloogilised või tehnoloogilised?
Kim: Ma ütleks, et inimese keha kipuvad sageli defineerima institutsioonid. Ühtlasi piiritleb kehasid ajalugu – vähemasti minu puhul. Ma ju tegelikult ei sooviks olla defineeritud ühelgi neist viisidest, aga samas on kõik, alates sellest, mida me kasutame, et pääseda informatsioonile ligi või igapäevaste ülesannetega hakkama saamine, omamoodi ühiskondlik-institutsionaalne. Vähemasti minu jaoks, kes ma vajan alati viipetõlki.
Viipetõlk on tehnoloogia. Ideaalses maailmas ei läheks mul teda vaja. Ideaalis oleks süsteem üles ehitatud nii, et ma mahuksin sellesse just sellisena, nagu ma olen, ning saaksin eksisteerida oma kehas nii, nagu ma ise soovin. Kohati näib, et meid sunnitakse oma keha defineerima, ning ka see, kuidas selle piire avardada, on meile tegelikult peale surutud teiste inimeste mängureeglite kaudu. Nii et tõtt-öelda ei soovi ma ühtegi neist.
Van Tomme: Ühelt poolt olen nõus, et meie kehasid defineerivad institutsioonid. Teisalt aga ei saa mööda vaadata kategooriatest kui sellistest, binaarsest mõtlemisest, kõikvõimalikust kallutatusest... Kunst hakkabki tööle alles siis, kui neis asjades kutsutakse esile mingisugune ajutine…
… katkestus?
Van Tomme: Jah, kui soovid. Kunst küsitleb ja kontekstualiseerib. Korraga on sul võimalik välja murda mingist olemisviisist, mis justkui struktureeriks kogu meie ühiskonda.
/nginx/o/2020/01/07/12857410t1h5aa5.jpg)
Kui jutt juba kategooriate ja ühiskonna peale läks: siin näitusel ristub omavahel väga palju erinevaid identiteete, mis kõik on teatud moel poliitiliselt laetud… See on väga intersektsionaalne.
Van Tomme: Üks minu jaoks väga mõjukas tekst selle näituse puhul oli tuntud puudeuuringute teoreetiku Alison Kaferi teos «Feminist, Queer, Crip». Selles raamatus avab ta neid kolme vaatepunkti. Eri identiteedid on ainult siis eraldiseisvad, kui neid sellisena käsitleda; inimene võib kogeda oma identiteete ka tandemina või üksteisega suhestatuna.
Üks Kaferi panuseid puudeuuringute väljal ongi see, et ta näitab, kuidas puue ei ole mingi meist eraldi seisev nähtus, vaid miski, millel on väga tugev ühiskondlik tasand – teinekord tugevamgi kui meditsiiniline. Loomulikult ei saa puuete puhul nende meditsiinilist osa alahinnata, aga Kaferi jutu mõte on selles, et neid tuleks vaadata rohkem suhestatult, teiste sotsiaalsete nähtustega seotult.
Kim: Ühtlasi hoolitsesime selle eest, et iga inimene saaks tulla siia näitusele iseendana. Sa ei pea oma identiteetide vahel valima hakkama, üht või teist osa endast ukse taha jätma.
Kas see näitus on poliitiline?
Kim: Mingis mõttes on kõik poliitiline. Ma olen sünnist saati olnud poliitiline nähtus – see ei ole midagi, mida ma oleksin tahtnud, aga see on paraku reaalsus. Lihtsalt seetõttu, et olen kurt. Seega on minu eksistents kui selline juba ette poliitiline. Teatud mõttes võiks seda näitust nimetada protestiks või näha seda aktivismina. Aga samas ma ei arva, et see näitus oleks otseselt poliitiline.
Van Tomme: Näitus pole poliitiline selles mõttes, et ta ei tegele poliitikaga. Aga ta on poliitiline selles mõttes, et ta tegeleb teemade või küsimustega, mis ise on poliitilised.
Artikli autor tänab viipetõlki Elizabeth Staehlet.
«Sõna mõjutus: puue, suhtlus, katkestus»
Tallinna Kunstihoones 24. veebruarini
Kuraatorid Christine Sun Kim ja Niels Van Tomme
Osalevad kunstnikud Andrea Crespo, Alison O’Daniel, Canaries, Carmen Papalia & Heather Kai Smith, Dax Pierson, Erika Tammpere, Gudrun Hasle, Jeffrey Mansfield, Jesse Darling, Noëmi Lakmaier, Shannon Finnegan, Sunaura Taylor
/nginx/o/2017/01/26/6280385t1h8ece.jpg)