Aimar Altosaar: teednäitava rahvastikuga riik

Aimar Altosaar. Foto: Eero Vabamägi

See, et Eesti on olnud alates iseseisvuse taastamisest veerandsada aastat kiiresti kahaneva rahvaarvuga riikide esirinnas, meid muidugi ei rõõmusta.

Apokalüptilisemalt meelestatud rahvuskaaslased võivad juba välja arvutada, millal sureb ära viimane eestlane ning ligi neljakümne viie tuhande ruutkilomeetrine maatükk Läänemere ja Peipsi järve vahel jääb tühjaks kõnnumaaks. Kui nii peaks juhtuma, siis ilmselt koos ülejäänud Euroopa rahvastega, sest rahvastikuprotsessid on väikeste erinevustega sarnased kõikjal meie kontinendil.

ÜRO teeb rahvastikustatistikat rutiinselt, võttes arvesse kõigis riikides ühtemoodi mõõdetavaid näitajaid. Paradoksaalselt muutub seetõttu võrreldes arengumaadega keerukamaks arenenumate riikide ja regioonide rahvastiku prognoosimine, kus tulevikumuutuste vahemik on väga väike. Veel paarkümmend aastat tagasi oli Eesti kahanejate esirinnas, sest siit lahkunud võõrväed koos suure osa tsiviilgarnisoniga näitasid kümne aastaga ligi kuuendiku elanikkonna kadu. Tausta teadmata võis seda hinnata kahtlemata humanitaarkatastroofiks. Nagu teame, vastupidi, sellel ajal tõusis taasiseseisvunud riik sotsiaalmajanduslikult jalule, elukvaliteet hakkas paranema ning sissetulekud suurenesid.

Ka praegu ei peaks me masendusse langema, kui ÜRO rahvastikuraport paneb meid koos enamiku Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega kõige kiiremini kahaneva rahvastikuga maade esikahekümnesse. Tegelikult me teame, et Eesti koht ei ole enam seal, sest juba kolm aastat on meie elanikkond kasvanud ning pole ette näha, et see suundumus enne 2050. aastat muutuks.