Päevatoimetaja:
Alexandra Saarniit
Saada vihje

7-aastane Karl Erich: iga päevaga läheb raskemaks

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Karl Erich Sooaru läks tänavu esimesse klassi.
Karl Erich Sooaru läks tänavu esimesse klassi. Foto: Peeter Langovits

Reporter Anneli Ammas rääkis 2004. aastal ilmavalgust näinud ehk nn vanemapalga laste põlvkonna esimesest aastakäigust pärit Tallinna reaalkooli 1. klassi õpilase Karl Erichi Sooaruga, mida temaga 2011. aastal juhtus, kuidas ta kooli valis ja kes temast suurena saab.

Karl Erich, sa läksid sel aastal kooli. Oli see aasta teistsugune?

On teistsugune kindlasti, aga koolis on alati nii, et läheb raskemaks.

Alles pool aastat 1. klassis ja juba mõtled nii?!

Tegelikult on mul praegu väga lihtne, kuna eelkoolis oli mul kogu aeg tundides igav. Aga iga aastaga, põhimõtteliselt iga päevaga läheb raskemaks. Olen ikka enamikus ülesannetes teistest kiirem ja pärast on natuke vaba aega ja tunnis pole midagi teha.

Miks valisite just reaalkooli? Kas sellepärast, et oled nutikas poiss?

Jah, jah, sellepärast.

Mismoodi see välja paistab, et laps on nutikas?

Ma ei tea. Võib-olla sellega, et ma arvutan ja loen ja kirjutan kiiresti. Ema ja isa ütlevad, et hakkasin lugema kusagil kolmeaastasena. Tähed olid juba ammu selged. Tegelikult õppisin ma täitsa ise.

Sa oled võib-olla kuulnud, et sel aastal üritasid väga paljud lapsed paljudesse koolidesse astuda ja lapsevanemad olid seepärast täitsa endast väljas. Kuidas sul läks?

Mina käisin kolmes koolis katsetel. Gustav Adolfi gümnaasiumis, Tallinna reaalkoolis ja 21. koolis. Me saime kõiki kolme sisse, kuigi ma jäin Gustav Adolfis ootelehele, aga siis pärast sain ikkagi sisse. Reaalkoolis pidime lihtsalt ühe lehe täitma. Matemaatikalehe. Natuke räägiti ka.

Lastega koolikatsetel käimine on vanemate jaoks hirmus raske. Kas sina ka enne muretsesid?

Tegelikult ma enne pabistasin, mis siis saab, kui ma näiteks sellesse kooli sisse ei saa. Reaalkoolis ühe ülesande juures oli mul õpetaja abi vaja. Nendest katsetest, kus mina olin, jõudsin kõige esimesena valmis.

Kas kooliskäimine on teistsugune, kui sa kujutlesid?

Kooliskäimine on muidugi teistsugune, sellepärast et kool pole niisugune koht, kus teed, mida tahad. Seal peab kuulama ja meelde jätma. Need kaks asja on kõige olulisemad.

Millist nõu sa annaksid täiskasvanutele laste kooli panemiseks?

Vanemad ja laps peaksid otsustama, mis kool sellele lapsele sobiks. Igale lapsele ei sobi reaalkool nagu minule.

Kas siis oleks halvasti olnud, kui sa ilma katseteta kodule kõige lähemasse kooli oleksid läinud?
Iseenesest ei oleks, aga tegelikult ­samas ei saaks väga head haridust. Nii ka ei saaks, et kõik koolid oleksid väga head – siis oleks ju nii, et kui kõik koolid oleksid ühesugused ja kõik oleksid siis nagu reaalkool, aga kõik lapsed ei sobiks sellistesse koolidesse.

Millest see sõltub?

Kasvatusest. Sellest, kuidas laps on üles kasvatatud. Kui palju teda juba kodus või lasteaias on õpetatud. Sellest sõltub väga palju. Muidugi sõltub enamik lapsest endast.

Sa oled 2004. aasta jaanuaris sündinud. See oli natuke enne, kui Eesti astus Euroopa Liitu. Kas sulle meeldib Eesti või tahaksid kusagil mujal elada?

Ma tahaks Eestis elada, kuigi tahaksin ka väga palju reisida.

Kelleks sa tahad saada?

Tahaksin saada kas teadlaseks, laborandiks või kosmonaudiks.

Kust see kosmonaudi-mõte tuli?

Ma olen lugenud palju kosmoseraamatuid. Tegelikult ma ei taha saada kosmonaudiks, vaid estronaudiks. Eesti astronaudiks. Kui me Tartus Ahhaa keskuses käisime, siis seal oli väike kabiin, mis käib ringi ja seal oli silt, et see on estronautide treeningmasin.

Kas sa tahaksid maailmas kõike teada saada?

Jah, aga siis ma paistan natuke ülbe, kui ütlen, et tahan kõike teada saada.
Oled sa mõelnud, et Eesti on nii pisike? Mis vahe võib olla suurtel ja väikestel riikidel?
Suured paistavad rohkem välja.

Mis võib olla head, kui on väike rahvas ja riik?

Väikesed riigid on minu arust lihtsalt paremad kui suured riigid. Siin tunnevad kõik üksteist, sest meid pole nii palju. Selle kaudu tunneme me palju rohkem oma rahvast.

Mida öelda neile suurtele inimestele, kes väikese riigi asju ajavad: mida nad peavad tegema?

Lihtsalt riiki paremaks tegema. Kuidagimoodi.

Märksõnad

Tagasi üles