Vladimir Juškin: tähesõjad NATO idatiival

Vladimir Juškin. Foto: Sander Ilvest

Sõja puhkemise korral ei õnnestuks Eestis, Lätis, Leedus ja Poolas paiknevatel suhteliselt väikestel NATO üksustel põhijõudude saabumiseni ei oluliselt aeglustada ega tagasi lüüa rünnakut, milleks Venemaa näib valmistuvat, kirjutab Balti Venemaa Uurimise Keskuse juht Vladimir Juškin.

Möödunud aasta 26. novembril peeti Venemaa Julgeolekunõukogu laiendatud istung, millel pandi paika arenguprioriteedid 2030. aastani. Ent kõige tähtsam aspekt peitus president Vladimir Putini esinemises, milles ta püstitas ülesande korraldada täpselt ja selgelt Venemaa sõjalise organisatsiooni tegevus. Mõiste «Venemaa sõjaline organisatsioon» on üsna uus ning selle all mõeldakse riigi relvajõude, rahvuskaarti, muid sõjaväestatud ühendusi ja asutusi (Föderaalne Julgeolekuteenistus FSB, erakorraliste olukordade ministeerium ja Föderaalne Valveteenistus FSO), samuti sõjatööstuskompleksi ja kohaliku omavalitsuse organeid. «Venemaa sõjalise organisatsiooni» ajutrustiks on ette nähtud kindralstaap, millega kõik «organisatsiooni» kuuluvad struktuurid peavad oma plaane kooskõlastama. Jääb mulje, nagu valmistuks Venemaa sõjaseisukorra kehtestamiseks.

Möödunud aasta 18. detsembril andis Venemaa kindralstaabi ülem Valeri Gerassimov kohtumisel välisriikide sõjaväeatašeedega teada, et NATO valmistub üleüldiseks konfliktiks Venemaaga, sest jätkab sõjalise taristu laiendamist Venemaa piiri lähedal, mistõttu «ei saa välistada, et tekkida võivad kriisiolukorrad, mis võivad väljuda kontrolli alt ja kasvada üle suuremastaabiliseks sõjaliseks konfliktiks».

Venemaa võimude ja president Putini enda retoorikat ei saa kuidagi teisiti iseloomustada kui sõjaks valmistumisena. Juba teist aastat on president kõnes Föderaalkogu ees uhkeldanud, kuidas ta ei jäta Ameerikale vähimatki lootust. Arvukad iga-aastased õppused, mille käigus siirdakse vägesid suurtesse kaugustesse ja koondatakse operatsiooni läbiviimise paika, «superraketid», veealused tuumadroonid, lahtiütlemine lühi- ja keskmaarakettide lepingust, lahtiütlemine tsiviilisikute sõjaaegse kaitse konventsioonist, ühtaegu nii tuuma- kui ka tavaheidutuse jõudude hoogne arendamine, valmistumine lühi- ja keskmaarakettidega varustatud all- ja pealveelaevade paigutamiseks Venezuelasse ja Kuubale. Venemaa rahandusministeerium ja keskpank kandivad oma valuutareserve dollaritest kullasse, dollaritest Hiina jüaanidesse, kaitseministeerium on alustanud «suveräänse interneti» loomist.

Ning kõik see käib tingimustes, kus Venemaa ja USA vahel puudub veel Nõukogude Liidu ajal eksisteerinud mitteametlike kontaktide süsteem. Mis tähendab, et risk ühe või teise poole kavatsuste vääraks tõlgendamiseks või ekslike otsuste langetamiseks on järsult suurenenud.

1990. aastal oli NATO käsutuses 100 diviisi, mis võisid lahingusse astuda 48 tunni jooksul. Nullindateks oli alles ainult kümme diviisi, mis olid suutelised lahingusse astuma kolme nädala jooksul.

28. oktoobril 2019. aastal andis Ühendriikide Riikliku Sõjakolledži professor Richard D. Hooker Washingtonis korraldatud Jamestowni fondi aruande «Kuidas kaitsta Balti riike» arutelul teada: «Täna võivad Venemaa relvajõud täiesti vabalt siirda oma väed Balti riikide piirile ning NATO-l kuluks kaitse ettevalmistamiseks mitu kuud. Kremli käsutuses on 30 tanki- ja 30 suurtükipataljoni, mis võivad alustada pealetungi. [...] Üldjoontes võib Kreml sellise operatsiooni korraldamiseks sõna otseses mõttes paari päevaga mobiliseerida nii 300 000 sõjaväelase ringis, samal ajal kui kas või üheainsa USA relvajõudude brigaadi toimetamine Leedu kaitseks võtab mitu nädalat aega.»