Aasta 2019 jääb meelde ajana, mil avalikku kõnepruuki sugenes ühe domineeriva väljendina sõna «hüsteeria». Ning hüsteerilist õhustikku oligi palju, sõna tarvitamistihedus kirjeldab ühelt poolt olukorda ja teisalt annab oma panuse hüsteerilise seisundi püsimisse.
Hüsteeria vallandub sageli mingi trauma tagajärjel ning kahtlemata oli osale eesti ühiskonnast traumaatiliseks kogemuseks märtsikuiste valimiste tulemus ja seejärel moodustatud valitsus. Seda traumat ei püütud aga analüüsida, et saadud löögist kuidagi toibuda ning eluga edasi minna. Alguse sai hoopis ohvripositsiooni võtmine ja oma trauma hellitamine hüsteeriakastmes. Sellesse andsid oma panuse nii mitmesugused poliitilised jõud, ajakirjandus kui ka sotsiaalmeedia. Õieti ei ole selles seisundis ka aastavahetuseks toimunud erilisi muutusi. Eesti ühiskond ei ole pikka aega olnud nii lõhestatud kui praegu ja – nagu kirjutas tabavalt Siim Pauklin novembrikuu Loomingus ilmunud artiklis «Relativismi kulmineerumine XX sajandi postmodernismis» – tulevikus äärmuste radikaliseerumine ilmselt aina süveneb.
:format(webp)/nginx/o/2016/09/21/5867217t1h7774.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/01/05/12852719t1hc22f.jpg)