Aarne Seppel: tasuta põhihariduse illusioon

Aarne Seppel Foto: Mihkel Maripuu

Põhikool on Eestis kohustuslik ja tasuta. See üldteada asjaolu on üks Eesti hariduse nurgakive. Pärast jõulupühi, mil väljaveninud magu ei ole veel kokku tõmbunud ja krediitkaardi arved saabunud, on paslik korraks vaadata, kui tasuta tasuta põhiharidus siiski on.

Tuttav õpetaja ütles kord, et värvipliiatseid, kääre, liimi jm vajalikku sisaldava kunstikohvri sisu on õppevahend ja seda peab pakkuma kool vanema jaoks tasuta. Kahe koolis käiva lapse isana mul selline kogemus küll puudub.

Miskipärast peavad tüdrukud endiselt kuduma salle, sokke ja kindaid. Peenmotoorika arendamiseks kindlasti hea, aga kõik lõngad ja vardad peavad tüdrukute vanemad ise ostma. Hea veel, et pannilabidate jaoks ei pea kooli puupakke tarima.

Kokandustund – kiiduväärt, et lapsukestele praktilisi oskusi õpetatakse, aga jällegi: kõik toiduained peab ostma lapsevanem.

Kehalise kasvatuse tunnid on samuti koht, kus tasuta kuidagi hakkama ei saa. Küll on plaanis batuudikeskuses hüppamine, uisutamine või suusatamine. Summad ei ole kunagi suured, kord kolm, siis neli või viis eurot. Õpetaja soov pakkuda lastele mitmekülgset tundi on kah mõistetav.

Kulu ei ole suur, ka vaesemad vanemad leiavad need eurod. Samas, aasta peale kokku lüües tuleb täiesti arvestatav summa.

Kui koolilt aru pärisin, vastati, et kõik need on vabatahtlikud tegevused ning pärast tunde võib tasulise tunni tasuta järele teha. Ütlen veel korra: tunniplaanis olev tund on tasuline, pärast tunde tasuta. Tegelikult saavad nii õpetaja kui ka kooli juhtkond aru küll. Miks sellist nalja tehakse?

Kulu ei ole suur, ka vaesemad vanemad leiavad need eurod. Samas, aasta peale kokku lüües tuleb täiesti arvestatav summa. Vanemad ei tule enamasti selle pealegi, et kooliga vaidlema hakata. Koolil aga on eelarve ja direktor, kes majandab nii, nagu mõistust on ja paremaks peab. Enamasti on ka sõltuvus kohalikust omavalitsusest.

Hea ja mitmekülgse hariduse andmisesse lapsele panustab iga mõistlik pere rõõmuga. Kriitika ja nõudlikkus tuleb suunata kohaliku omavalitsuse, aga ka riigi poole. Hariduse rahastamine ei ole ainult õpetajate palgad. Viimastel aastatel on näha soovi inimeste elu üksikasjalikult reguleerida, aga samas ei suudeta tagada olemasolevategi regulatsioonide täitmist.