Taavi Libe kolumn: välismaise peatreeneri poolt ja vastu? Ja kuidas?

Raadioajakirjanduse õppejõud Taavi Libe. Foto: Erakogu

Nüüd juba ajalooks saanud 2019. aasta lõpp tõi uudise, et Eesti spordisõbrad peavad kiiremas korras meelde jätma kaks välismaist nime: Eesti meeste võrkpallikoondist hakkab juhendama prantslane Cédric Énard ja naiste koondist itaallane Lorenzo Micelli. See tähendab, et neljal Eestis tavapäraselt suurima kandepinnaga pallimängualal (korvpall, jalgpall, võrkpall, käsipall) on meil viis välismaalasest rahvuskoondise juhendajat.

Kiire retk ajalukku näitas, et tegemist peaks olema Eesti rekordiga. Muidugi on siin oma osa tõsiasjal, et nende pallimängualade naiste koondised on viimaste kümnendite jooksul eri tempoga varjusurma langenud ning näiteks käsipalli puhul on ka 2020. aasta alguses naiste koondis pigem abstraktne kujund, kuid see ei muuda fakti, et taasiseseisvunud Eesti spordisüsteemi neljanda kümnendi lävel on meie rahvuskoondiste eesotsas rohkem võõrast verd kui kunagi varem. On see hea või halb?