Üllar Priks: kuldsete kätega esivanemad

Üllar Priks Foto: Marko Saarm

Ega see vanade eestlaste elu lihtne olnud: kogu päev kulus eluspüsimisele. Pikad päevad põllul ja metsas lihtsalt selleks, et nälg või külmumine õnnetut elunatukest ära ei lõpetaks.

Ja ega sellestki piisanud. Ise tuli vill kangaks saada ning siis tagumikku katvaks tagasihoidlikuks riidehilbuks võluda. Ise tuli lauanõud voolida ja lagunenud põllutööriistu parandada. Ise tuli ka suured kivid õhkida ja laudale vundamendiks tassida.

Ning kui siis õnnestus võla peale lehm majapidamisse saada, oli elu lill: menüüks polnudki enam ainult kartulid, kilud ja jõhvikavesi. Mõistagi tuli lüpsist kuni koorelahutamiseni jälle kõik pererahval endal teha.

Praegu läheb olukord risti vastupidiseks. Mõnes mõttes on see väga tore ja isegi tervitatav. Jala jalutatakse Riiga ainult eneseteostuse ja feimi tõukel ning ka siis on mobiililevi ja andmeside reisiselli lahkelt toetamas. Pole vist teenust või toodet, mida mugavale inimesele pakkumises poleks. Toasoe tuleb õhksoojuspumbast ja söök Selverist, riided saab New Yorkerist. Lihtne!

Tegelikult pole moodsates mugavustes midagi halba. Need annavad meile võimaluse päriselt elada, mitte hinges püsimiseks lõputut võitlust pidada. Need võidavad meile ka kõige suuremat võimalikku väärtust – aega.

Küsimus on hoopis selles, kas ma saaksin toa puhtaks ka siis, kui kusagil kukub kuuseke liini peale.

Praegu, kui seda juttu kirjutan, müttab mu elamist koristada robottolmuimeja. Küsimus on selles, kas ma saaksin toa puhtaks ka siis, kui kusagil kukub kuuseke liini peale. Õnneks saan. Keerulisemates küsimustes seevastu panustan rahvatarkusele «Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde».

On suur õnn, et mul on väga tegusad vanemad, kes pole kunagi tööd kartnud ning hoidsid vaesel nõukaajal perel igas olukorras nina vee peal. Tislerist paps ehitas oma kätega valmis maja ning meisterdas sinna ka mööbli sisse. Ema kasvatas koduaias kõike, alates tomatitest ja lõpetades küülikutega, ning oskas vajadusel ka tühjast sahvrist hõrgu prae välja tõmmata. Kui tuli ette mingi seninägematu takistus, võtsid vanemad seda kui väljakutset ning kui olukorra lahendamiseks vajalikke oskusi polnud, omandasid nad need käigu pealt.

Ma ei mõtlegi, et tänapäeval peaks iga mees suutma garaažis leiduvast traktori kokku laduda või iga naine ­Haapsalu salli kududa, aga mingeid põhilisi käelisi tegevusi võiks ikka oma arsenalis hoida. Ja ärge pidage paljuks oma järglastele näidata, mis imeriist on labidas või kumba pidi käib pihku kirves.

Digi ja nuti on lahedad, aga analoog hoiab elus. Ja hoidku jumal, igast elu õiest ei pea saama turundusspetsialist või poliitnõunik! Igati väärikad on ka müürsepa- ja kokaamet.

Autor on Sakala ajakirjanik.