Liibanonist pääsenud hoiavad madalat joont

114 päeva pantvangis olnud eestlased pidid juba kojujõudmisööl pressikonverentsi andma. Esiplaanil Madis Paluoja, temast vasakul Andre Pukk ja paremal Kalev Käosaar. Foto: Raigo Pajula

Mitte miski ei võinud seitset Eesti ratturit valmistada ette selleks, mis neid pärast 114 päeva pikkust vangistust Liibanonis ja Süürias kodumaale naastes ees ootab. Nad olid arvanud, nagu rääkis üks seitsmest, Madis Paluoja, aastalõpu-usutluses Vikerraadiole, et saabuvad Tallinna vaikselt, liinilennuga, ning keegi ei pane seda tähelegi.

Aga nad saabusid kui kangelased, kellele enamik rahvast oli südamest kaasa elanud. Kuid mitte kogu rahvas. Leidus ka noid – ja moodsas avatud meediaruumis ei jätnud nad kasutamata võimalust sellest teada anda –, kelle arvates ei väärinud päästetud kaastunnet, ammugi mitte sangari oreooli, sest olid arutu rattaretkega Lähis-Ida kriisikoldesse ise oma tragöödias süüdi.

Selline suhtumine, eriti kui puudub avaliku elu tegelase karastus, võib karmist kogemusest räsitud hinge torgata eriti valusalt. Ja õhutada hoidma madalat profiili.

Paluoja teisipäevane tosina minuti pikkune usutlus Vikerraadiole on üks kahest, mille pantvangist pääsenud mehed on aasta lõpul ajakirjandusele andnud. Teise lühiintervjuu, mis läheb eetrisse täna «Aktuaalse kaamera» aastat kokkuvõtvas saates, sai Aarne Rannamäe Kalev Käosaarelt, ja ETV kinnitusel sugugi mitte esimese palve peale.

Kuna Liibanoni pantvangi­draama oli üks tänavu eestlasi enam erutanud sündmusi, on pääsenute jutule soovijaid aasta lõpus olnud palju. Teiste seas ütlesid mehed ära isegi Vahur Kersna jõulusaate «Tuled akendes» toimetajale Iiris Salurile.

Eesti Ekspressi ajakirjanik Madis Jürgen, kes on uue aasta algul pantvangisaagast ilmuva raamatu tarvis vestelnud korduvalt kõigi meestega, oletab, et ju on nad võtnud isekeskis vastu otsuse, et räägivad läbielatust ühises teoses. Ent lisab: «Aga ma pole sel teemal nendega rääkinud, ja ega ma nende sisse näe.»

Üks seitsmest, Andre Pukk, tunnistas, et nad on tõepoolest üritanud sel aastal juhtunust mitte rääkida. Peamise põhjusena nimetas ta seda, et ajakirjandust loetakse ka selles riigis, kus käib parajasti nende vangistajate püüdmine.

Vastu tahtmist üldsuse huviorbiiti sattunud meeste hoidumine avalikust tähelepanust on paratamatult tekitanud uusi küsimusi. Alates sellest, kas neil, kelle vabastamise eest on makstud hiigelsumma – ükski pädev instants ei ole ju teatanud, et ei, raha ei makstud –, on ikka sünnis öelda, et nad eelistavad juhtunust vaikida. Ja lõpetades sellega, et äkki on kaitsepolitsei soovitanud neil suu pidada.

«Ega meil poistele muud palvet ole,» pareerib kapo pressiesindaja, «kui et menetlusteavet ei maksa avaldada. Aga kuidas neil on Eestis läinud ja kuidas on juhtunu neid mõjutanud, sellest rääkimist ei saa ega taha kuidagi piirata.»

Ent kerge on kritiseerida, et mehed, miks te rahvaga ei räägi, kui ise nendega samaväärset läbi elanud pole. Pääsenute tunnete kaskaad võib ulatuda vabanemisjärgsest elevusest ja eufooriast alles kuid hiljem ilmnevate ärevushäirete ja depressioonini, nendib kliiniline psühholoog-psühhoterapeut Kaia Kastepõld-Tõrs.

Mis moodi rasked läbielamised end elus tunda hakkavad andma, sõltub tema sõnul suuresti sellest, kuidas keegi oma kogemust tõlgendab. «Võti on selles,» täpsustab Kastepõld-Tõrs, «et osata tõlgendada toimunut nii, et see lubaks edasi minna – ma õppisin sellest midagi, see on võimalus jätkata –, mitte ei suruks minevikku: ma olen süüdi, et see minuga juhtus, või oleksin pidanud ette nägema, et see juhtub.»

Edasine toimetulek sõltub kolmest tegurist, kinnitab traumateraapiast huvituv psühholoog Tiiu Meres. Esiteks: mida targem ja haritum inimene, seda paremini suudab ta läbielatust ajju talletunud infot töödelda, seletab ta.

Teiseks: mida tugevam on kehaline tervis, seda hõlpsamini suudab ta stressi ja stressijärgsete muutustega hakkama saada. Ja kolmandaks: mida tihedamalt tunneb inimene enda kuuluvust – olgu perekonda, töökollektiivi, sõprade hulka –, seda kergemini ta normaalse eluga taas kohaneb.

Kõik loetletud kolm tegurit, nii paljukest, kui Liibanoni seitsmiku kohta meediast seni teada, peaks töötama nende kasuks.

Ent ei maksa imestada, kui nende mõned otsused, kas või suhtluses avalikkusega, tekitavad võõristust. Sest inimene, kes käib läbi pantvangistusest, ei tule sellest enamasti välja samasugusena, nagu ta varem oli, märgib Meres.

Need mehed on muutunud. Ja võimalik, et positiivses suunas, ei välista Kastepõld-Tõrs: kannatlikumaks ja pühendunumaks, rohkem lähisuhteid ja vabadust väärtustavaks, nii oma eesmärkidest kui teistest kultuuridest paremini arusaavaks.

114 päeva vangistust Liibanonis ja Süürias on neid selleks ette valmistanud.