Aimar Altosaar: Rahva tants otsides tasakaalupunkti

Meie Eesti toimetaja Aimar Altosaar. Foto: Eero Vabamägi

Kuivavõitu termini «rahvastik» all räägime rahvast ja inimestest. Eesti inimestest ja eestlastest üle maailma, kes väga väikese rahvana on suutnud end murda maailma arenenud rahvaste tippu omariikluse, tunnustatud kõrgkultuuri, emakeelse kõrghariduse ja teadusega.

Kuidas seda imet hoida ja anda edasi järgmistele põlvkondadele, selle üle ei lõppe arutelu kunagi, kuid üks võti meie eduloo mõistmiseks on olnud õnnestunud kombinatsioon tugevast sisemisest sidususest ja avatusest maailmale. Ajastule sobiva tasakaalupunkti leidmine nende kahe suundumuse vahel on alati kirgi ja pikki arutelusid põhjustanud, sest pikki aastaid võõrvõime taluma pidanud rahvakilluna ei saa me kunagi unustada, kui habras võib olla meie elu ja õnn. Liigne suletus ja vabaduse allasurumine viib meilt noored, piiranguteta avatus ohustab aga keelt ja kultuuri.

Demograafilist vaadet silme ees hoides jälgime Postimehes rahvaarvu muutusi: sünde, surmasid ja rännet. Oleme harjunud end pidama miljoniliseks rahvaks, mis tähendab, et arusaadavalt teeb meid murelikuks, kui tegelik arv jääb sellele alla. Mõistame üleskutseid laadis «saagu meid palju», näiteks kaks miljonit, kuid tõenäoliselt ei õnnestu meil kunagi kasvatada eestlaskonda nii suureks, et see tagaks n-ö massina kindlalt rahva ellujäämise. Kui seada eesmärgiks vaid rahvaarvu kasvatamine, siis pole selge, mis võib olla selle sotsiaalne ja poliitiline hind, sest avatud maailma edumeelse osana peavad inimõigused ja vabadused jääma alati meie esimesteks väärtusteks. Kui noored saavad oma unistusi ellu viia Eestis, siis on ka nende vanemad õnnelikud ning rahva tulevik nii kindel, kui rahvusvaheline poliitika seda vähegi võimaldab.