Jaak Jõerüüt: tõde ja võim

Jaak Jõerüüt. Foto: Liis Treimann/Postimees

Keskkonna kõlbmatuks muutumine, kliimakollisioonid, usk absurdsesse mõttesse, et tootmise kasv saab olla igavene – kõik sellised asjad tulenevad enamasti suurest vastuolust inimgruppide vahel, spetsialistide ja mittespetsialistide vahel. Pidulikult öeldes tõe ja võimu vahel. See on suur konflikt, mis hävitab maailma, kui halvasti läheb, kirjutab kolumnist Jaak Jõerüüt.

Vähemalt sajandi võrra tuleks kaugeneda tulevikku, et osata näha aastat 2019 vabamalt ja teravama pilguga kui meie, surelikud, tavaliselt oma aastaid näeme. Ajas kaugeneda pole võimalik, ent oleks hädavajalik, et end lahti raputada tahtlikult või tahtmatult kaasa tehtud kodumaiste poliitiliste vulkaanipursete, emotsioonide-maavärinate, vastaste needmise ja omade ülistamise taagast, lakkamatu ja kurdistava poliitilise müra taagast, mentaalse müra taagast, mis pidurdab mõtete kiiret, vaba ja sõltumatut jooksu ning ähmastab pilku. Seda müra paiskub õhku nii kodumaalapikeselt kui ka tervelt globaalselt keralt.

Ometi on just lõppev aasta see, mil tahaks enam kui mistahes aastalõpul alates iseseisvuse taastamise aastast 1991 näha, kas oleme ainult veeklaasitormide kütkes või juurduvad täna poliitikute külvatud seemned koduste karikakarde ja lainetava rukki asemel kurja lilledena, ent seejuures mitte Baudelaire’i mõrult lummava poeesiana, vaid kodumaise räpase reaalsusena.

2019. aasta oli pigem lõpetamata kriminull kui lõpetatud essee. Ainult et kriminullides on tihti essee sugemeid. Ja vastupidi, esseedes on kriminullide sugemed alati peidus.