Martten Kaldvee kolumn: tippspordis pole kohta nõrkadele

Martten Kaldvee. Foto: Konstantin Sednev

Aastast aastasse purjetab sportlaste laev, lastiks vankumatu kindlus läbimurde saabumise ning paistma hakkava tõotatud maa suhtes. Tipp on käega katsuda, vaja veel vaid pisut küünitada. Möödunud hooaja positiivsete toonide taustal oleks see tundunud laskesuusatajatele asjade loogilise käiguna. Kahjuks seilab nende laev ikka veel merel. Miks tugevad saavad paremaks, kuid nõrgemad tammuvad paigal?

Sport on karm ja ohverdusterohke. Tasu saab ainult tehtud töö ja valatud higi eest. Töö algab varakult, juba noores eas, kus baasoskused ning -teadmised omandatakse kergemini ja kiiremini. Treeningutunnid tuleb ära teha, et need tulevikus valuutaks pöörata. Seal kauges tulevikustardis pannakse stopper käima ja finišis see seiskub, tabloole ilmub valuuta ehk punktisumma. Nende üle pole eestlased sel laskesuusatalvel väga rõõmustada saanud.

Just arvud ja nendega seonduvad detailid on aga äärmiselt tähtsad, eriti alal, kus muutujaid on rohkem kui üks. Vaadakem maailma absoluutsesse tippu kuulunud Norra murdmaasuusataja Marit Bjørgeni arve.