Miks õpivad Itaalia, Valgevene ja Tšiili noormehed preestriks Eestis? (6)

Kiryl Arlionak Redemptoris Materi seminari kabelis. Foto: Eero Vabamägi

Evelyn Kaldojavälisuudistetoimetuse juhataja

28. detsember 2019, 12:00

Vanas nuntsiatuuri hoones Kadriorus tegutseb nüüd preestriseminar.
Kõik siia õppima tulnud noormehed on tulnud läbi neokatehumenaalse liikumise.
Eestis töötab praegu juba neli neokatehumenaalse taustaga preestrit.
Tallinnas õppivate noorte meeste tulevased töökohad otsustab siinne preester

Katoliku kiriku nuntsiatuuri maja Tallinnas Kadrioru pargi serval on saanud uue elu: diplomaatide asemel käivad selle väravast noored mehed, kes on tulnud siia Redemptoris Materi seminari preestriks õppima.

Uksel tulevad vastu itaallasest rektor isa Severino Pizzanelli ja seminarist Kiryl Arlionak, esimesi, kes saabus siia seminari õppima. 2015. aastast Eestis vaimulikukutset omandav valgevenelane on eesti keele omandanud nii hästi, et on nüüd rektorile tõlgiks.

Kõigepealt viiakse külalised seminari kabelisse. See on valge ruum, mille seintel ripuvad kirkavärvilised maalid neitsi Maarjast ja pühast perekonnast. Need on reproduktsioonid Kiko Argüello töödest, inspireeritud ida-riituse ikonograafiast. Hispaania kunstnik Argüello on neokatehumenaalse tee rajaja. See omakorda on see katoliku kiriku vaimsus, mida üle maailma asutatud rohkem kui sajas Redemptoris Materi seminaris järgitakse.

Kuigi see liturgia kuulub roomakatoliku riituse alla, erineb ta pisut harjumuspärasest.

Enne nüüdseks rohkem kui miljoni järgijaga liikumisele aluse panemist jõudis Argüello (snd 1939) olla põgusalt ateist ja saada tuntuks kunstnikuna. Argüello loomingut näeb muuseas ka Madridi Almudena katedraali peaaltari kohal. Sinna paluti ta maalima tänase monarhipaari Felipe VI ja Letizia pulmade eel 2004. aastal.

«Siin me istume ringis,» osutab Arlionak seminari kabelis neokatehumenaalsele vaimsusele viitavale aspektile.

Kuigi see liturgia kuulub roomakatoliku riituse alla, erineb ta pisut harjumuspärasest. Alates ringis istumisest ning kitarri saatel psalmide ja teiste Piiblist inspireeritud laulude laulmisest.

«Lihtsalt hostia asemel kasutame me hapnemata leiba ja mida võtame kätelt pühitsetuna vastu ja joome karikast Kristuse Ihu nagu näevad ette ka kiriku liturgilised normid,» kirjeldab isa Severino. «Kõik see on kooskõlas uute Rooma liturgia pühitsemise korraga, mis kehtestati pärast Vatikani II kirikukogu. Seda me teeme Püha Tooli ametlikul loal. Need eripärad aitavad missadel paremini usklikel osaleda.»

«Mitte kõik ei armasta sellisel viisil elada usku ja on tõesti nii, et paljud ei ole kutsutud Jumala poolt neokatehumeenide teele,» tunnistavad nad. Paavstid on järjest kinnitanud, et neokatehumeenide töö on katoliku õpetusega kooskõlas ja tänuväärne.

Isa Severino tunnistab, et mitte kõik ei tunne neid ja võib-olla tundub mõnele väljastpoolt imelik, mida nad teevad. Tema sõnul pole nad aga tegelikult nii teistsugused midagi. «Ma istume ringis. See on normaalne, sedamoodi võib teha ka tavalises kirikus,» toob rektor näite ja lisab, et raamatud ja päevalugemised on samad, mis kogu ülejäänud kirikus.

«Kristuse ihu võtame leivana ja vere karikast. Seda on lubatud teha, aga see (nii missa pidamine – toim) on keerulisem koguduses kus on palju inimesi, paljud ei tea, kuidas seda teha, või ei võimalda seda kiriku sisemine paigutus,» jätkab isa Severino. «Kui kogudus on väike, on kergem inimesi ette valmistada selleks osaduse vastuvõtmiseks. Kogukonna liikmetele on hästi lahti seletatud, kuidas võtta osadust selliselt vastu. Suuremas koguduses tuleks iga kord seda eraldi selgitada. Inimesi on vaja ette valmistada, et muidu nad ei saa aru, mis toimub.»

Kui tavalises katoliku kirikus läheb täiskasvanu ristimiseks valmistumisele umbes aasta, siis neokatehumeenide juures aastaid. Isa Severino meenutab, et samasuguse põhjalikkusega valmistusid ka algkristlased.

Ei saa mööda vaadata sellest, et tegu on vaimsusega, mis on toonud kirikusse tagasi raskustes ja usuelust võõrandunud sünnipäraseid katoliiklasi. Samuti sellest, et nende ridadest tuleb vaimulikukutsumusega inimesi. Kadrioru seminari hingekirjas on üheksa noort meest, kes kõik on jõudnud sinna neokatehumeenide Convivenzia-nimelise kokkusaamise kaudu ja sealt loosiga Eestisse läkitatud.

Eestis teenib peale isa Severino veel kolm neokatehumeenide ridadest sirgunud preestrit. Nende seas Eesti apostelliku administratuuri peavikaar isa Alfonso di Giovanni ja Tartu koguduse preester isa Miguel Angel Arata. Samuti elab Tallinnas ja Tartus mitu Hispaaniast ja Itaaliast pärit neokatehumeenide misjoniperekonda.

Esimesed sammud Eestis tegi see liikumine 1990ndate lõpus just Lõuna-Eestis – Tartus ja Valgas. Tänaseks 72-aastane isa Severinogi sattus Eestisse esimest korda 20 aastat tagasi just seoses alustatava misjonitegevusega.

Toolid Redemptoris Materi seminari kabelis on läbipaistvad. Nagu ka sinna viiv klaasuks püha õhtusöömaaja stseeniga. «Kõik siin on läbipaistev – sihilikult,» selgitab isa Severino. «Me oleme kutsutud elama läbipaistvalt ja kartuseta.»

Iga katoliku kiriku keskpunktiks olevat tabernaaklit Kristuse ihuga hoiab seminar teises ruumis, mille kujunduses on joondutud vanade kirikute kooriruumi ülesehitusest.

Isa Severino juhib tähelepanu kooripinkide vahel olevale lihtsale põrandale, mis sümboliseerib kõrbe: «Siin me loeme jumalasõna, mis on kui vihm, mis annab meile elu (nagu on kirjas nagu on kirjas Piiblis, Jes 55:10-11).»

Söögisaali ehk refektooriumi seinal ripub üks mustvalge portreefoto. See on Carmen Hernández (1930–2016). Lapsest saati misjonitööst unistanud hispaanlanna, kes jõudis omandada ülikoolikraadi nii keemias kui ka teoloogias ning elada natuke aega kloostris, enne kui kohtus Argüelloga.

Hernández ja Argüello suundusid 1964. aastal Madridi Palomerase slummi evangeliseerima ja panid aluse neokatehumenaalsele teele, mis on üks edukamaid 1960ndate katoliku kirikus sündinud äratusvaimsusi.

Argüello ja Hernándeze sihtrühmaks said inimesed, kes olid juba ristitud nagu kõik tolle aja hispaanlased. Esimene neokatehumeenide kogudus moodustus Palomerase tihti kirjaoskamatutest mustlastest, kodututest, töötutest ja prostituutidest, kellele sümpatiseerisid nii sõnum, et Jumal ootab neid vaatamata nende elustiilile, et ta armastab neid, andestab nende patud ja soovib neile uue elu anda.

1970. aastal liitus kahe hispaania ilmikust juhtfiguuriga itaallasest vaimulik – vaid aasta varem preestripühitsuse saanud Mario Pezzi (snd 1942).

Kui võhiklikule silmale paistavad seminari söögilauad täiesti argised, kannavad mitut sümbolit needki. «Lauad on ümarad, mis näitab, et me oleme kõik võrdsed,» juhib Arlionak tähelepanu. Istub siis lauda ja demonstreerib, et ei ulatu käega selle teise servani: «Ei ulatu, mis tähendab, et vajan vendade abi.»

Kui isa Severinolt uurida, millal võiks esimene Kadrioru seminari vilistlane preestrina tööd alustada, arvab ta, et aasta paari-pärast – see seminarist, kes praegu on misjoniaastal Argentinas. «Ta juba lõpetas oma õpingud, sest enne oli ta Itaalias viis aastat teises seminaris,» märgib ta.

See, kuhu teenistus Redemptoris Materi lõpetajaid viib, on iga seminari võõrustajapiirkonna kohaliku piiskopi ehk Eesti puhul Philippe Jourdani otsustada. Isa Severino sõnul on võimalik nii see, et vastne preester suunatakse mõnda Eesti linna, kui ka see, et isa Philippe lepib kokku mõne teise riigi kolleegiga, kel just hingekarjaseid juurde vaja.

Giosue Schirru (29, Itaalia)

Schirru on üks neist laua ümber istuvatest noortest meestest, kes otsustab oma loo eesti keeles rääkida.

On üsna kindel, et vene keeles läheks see tal sama sujuvalt kui emakeeles, sest tema pere elas 1991. aastast Moskvas. Itaaliasse naasis ta alles nelja aasta eest. See oli üheksalapseline neokatehumeenide missioonipere, kus tema oli viies.

«Ma olen arst. Õppisin Moskvas meditsiiniülikoolis kaheksa aastat. Pärast seda tulin tagasi Itaaliasse, sest tahtsin jätkata Itaalias õpinguid,» räägib Schirru. Paraku haigestus samal ajal tema ema neurodegeneratiivsesse haigusesse ja aasta hiljem suri. See kogemus pani Schirru kurssi muutma.

«Kui olin laps, tahtsin saada preestriks. Aga pärast läksin ülikooli,» meenutab Schirru. Ema haiguse, halvatuse ja surma nägemine veenis juba arstihariduse omandanud noort meest, et Jumal armastab nii teda, ema kui ka kogu perekonda.

«Sest Jumal pakkus mu perele palju lohutust,» põhjendab ta.

«Minu ema aktsepteeris oma haigust ja see aitas ka meid. Nägime, et tema uskus igavest elu ja oli rahulik. Tema haiguse ja halvatuse ajal aitas Jumal mind läbi palvete,» jätkab Schirru. «Kui mu ema läks taevasse, olid mul kahtlused, kas saada preestriks või mitte. Lõpuks otsustasin, et Jumal on ja hoolitseb. Ja praegu olen siin.»

Kui Schirru ütleb, et ka tema sattus Eestisse loosiga, täpsustab isa Severino: «Üks probleem, ta juba rääkis vene keelt. See oli pluss.»

«Mina ise seda ei teadnud,» tunnistab Schirru.

Pablo Fernández Velasco (20, Hispaania)

Ka Fernández Velasco on pärit neokatehumenaalsest perekonnast – tema vanemad valisid selle tee 30 aastat tagasi ja tema on nende kaheksast lapsest seitsmes.

«Enne kui seminari tulin, mõtlesin, et mul ei ole elus ühtki probleemi. Aga ma ei näinud oma elu mõtet,» jutustab ta. «Mul oli nagu kaksikelu.»

Vastuse leidis Fernández Velasco noortekohtumisel neokatehumenaalse liikumise rajaja Kiko Argüelloga. «Kiko ütles midagi, mis puudutas mind: «Mitte midagi muud ei saa tühjust täita, kui ainult Jumala armastus»,» tsiteerib ta.

Hispaanlane õppis toona turundust. Aga tema katehhistid uurisid, kas ta tahaks minna seminari.

«See tähendas lahtilaskmist õppimistest, perest ja kõigest, mis mulle meeldis,» ütleb Fernández Velasco, tunnistades, et pakutut polnud lihtne vastu võtta. «Ma ei tea, miks, aga ma ütlesin jah. Mõtlen, et see oli kõige parem hetk minu elus.»

Isa Severino muigab ja lisab: «Ta ei teadnud, kus Eesti on.»

Fernández Velasco möönab ausalt, et kui kuulis Itaalia kohtumisel kohanimes häälikuid «a» ja «i», arvas ta, et läheb tema kodumaa lõunaosas Cádizis asuvasse seminari.

«Läksin tervitama rektorit ja teisi seminariste. Küsisin nende käest, kuhu me siis läheme. Mulle öeldi: «Tallinna.» Ma küsisin: «Kus see on?»,» jutustab ta. «Praegu olen siin ja see on olnud mu elu parim otsus. Sest siin aitab Jumal end tundma õppida ja teeb mind rõõmsaks.»

Kuigi Fernández Velasco ei sattunud Andaluusiasse, kus praegu on mõni päev +17 kraadi, kiidab teist aastat siin elav hispaanlane Eesti kliimat – see aitab tajuda Jumala valgust.

Beniamino Cimbaro 27, Itaalia

Põhja-Itaaliast Udine linnast pärit Cimbaro on 15-lapselise pere kaheksas laps, preestriseminarides õpib veel kolm tema venda.

Cimbaro vanemad on neokatehumeenide ridades 1985. aastast. Enne preestriseminari astumist käis ta ise misjonil Siberis – Altai krai keskuses Barnaulis. «Seal nägin, et Jumal kutsub mind andma oma elu temale preestrina,» meenutab ta.

Üllatav on see, et Tallinna pidanuks tulema juba üks Cimbaro varem seminari läinud vendadest. Talle andis loos Eesti aastal 2015, kui Redemptoris Mater siin just tegevust alustas. «Aga katehhistid teadsid, et ta oli juba Aafrikas missioonil olnud, ja otsustasid ta saata sinna,» selgitab Cimbaro.

Kahe aasta tagusel samasugusel kohtumisel selgus, et see nende pere liige, kel määratud tulla Eestisse, on hoopiski tema.

Emmanuel Parra (23, Tšiili)

2015. aastal esimeste seas Tallinna Redemptoris Materisse jõudnud Parra räägib eesti keelt ladusalt.

Parra on pärit neokatehumenaalsest perest ja tundis preestrikutsumust juba aastaid tagasi, kui oli palverännakul Brasiilias, kus kohtuti nii paavst Benedictus XVI kui ka Kiko Argüelloga. «Tundsin, et Jumal armastab mind ja tahtsin anda oma elu temale,» ütleb ta.

Aga siis tulid koolilõpp ja vanemate lahutus samal aastal ning Parra ei leidnud endas jõudu preestrikutsumusele mõelda. «Oli nii raske. Ma ei näinud oma isa kaks aastat,» meenutab ta.

Erinevalt ülejäänud perekonnast Parra toona neokatehumenaalset teed valinud polnud. Aga kuna üks inimene teda järjepanu kutsus, otsustas ta siiski nende katehheesi minna.

«Ja tasapisi tundsin, et Jumal aitab mind mu elus ja tahab midagi minuga teha,» jätkab Parra. «Kaks aastat hiljem tuli mu isa koju tagasi ja see oli ime, sest Jumal andis vaimu, et talle andestada. Olin nii rõõmus ja ütlesin, et tahaksin anda oma elu Jumalale. Mu katehhist ütles, et mine Itaaliasse ja vaata, mida loos toob.»

Loos tõi Eesti. Ka Parra ei teadnud, kus see asub, aga nüüd on tal hea meel olla siin juba viiendat aastat. Et ta oli üks esimesi saabujaid ning seminaristide kodu polnud siis veel valmis, õnnestus Parral kohe ka teada saada, et Eesti neokatehumeenide seas leidub teinegi tšiillane – Tartu kogudusepreestril isa Miguelil oli suur rõõm kaasmaalasele kuuks ajaks ulualust pakkuda.

Marco Librasi (24, Itaalia)

Librasi on Tallinna seminari värskeim õpilane, kes saabus siia vaid kolme kuu eest. Ta ise ütleb, et on pärit väiksemast perest kui teised – tal on vaid kaks õde.

«Mu elu oli tavaline, elasin nagu kõik noored. Mul oli palju sõpru ning tundsin end nende poolt aktsepteeritu ja armastatuna,» jutustab ta. «Minu jaoks on olnud tugev tõdemus, et kõik, mis mul oli, on Jumala kingitus. Jumala, kes armastab mind. Tahtsin sellele armastusele vastata. Palvetamise ajal ütlesin Jumalale, et tahan sellele armastusele vastata, ja siis hakkasin tundma Jumala kutset.»

Itaallane ei tee saladust, et ega Jumala armastusele nii radikaalselt vastamine pole lihtne tee. «Mul oli suur võitlus enne, kui tulin Eestisse, sest olin eelmisest elust sõltuvuses,» meenutab ta. « Näen, et esimese asjana õpetab see koht meid, et kui tahad armastada, pead lahti laskma.»

Kui uurida, mida sõbrad arvasid, tunnistab Librasi, et paljudele pidi ta seletama, mis asi seminar on. «Aga nad nägid, et olin rõõmus ja enesekindel, ning mõistsid, et see on minu tee,» lisab ta.

Julian David Goez (21, Kolumbia)

«Tere! Minu nimi on Juan. Ma olen kolumbialane,» alustab Goez vapralt eesti keeles. «Ma elasin ühe aasta [enne Eestisse tulekut] samasuguses misjoniseminaris Redemtoris Mater oma linnas Kolumbias Medellínis.»

«Tahtsin saada kogemust, mida tähendab seminaris olla, nägemaks, kas mul on see kutse Jumalast või mitte,» põhjendab ta kõigepealt kodulinnas prooviaasta võtmist. Selle tulemusel julges Goez edasi minna ja loos andis talle Eesti.

Kuigi Goezi ema ja vend on samuti igal pühapäeval kirikus käivad katoliiklased, on neokatehumenaalsel teel perest vaid tema.

«Minu isa ei ela meiega. Tal on oma perekond. Selle kannatuse pärast ma kohtusin Jumalaga,» lisab Goez.

Neokatehumeeenide koosviibimistele kutsus preester Goezi siis, kui ta oli 14-aastane ja just saanud kinnitamise sakramendi. «Mulle meeldis, mida ma seal kuulsin – mulle öeldi, et mul on tõeline isa, kes mind armastab – tema on Jumal,» ütleb ta.

Kiryl Arlionak (26, Valgevene)

2015. aastal esimeste seminaristide seas Eestisse saabunud Arlionaki lapsepõlv möödus kodus, kus Jumalast ei räägitud, sest tema vanemad polnud usklikud.

«19 eluaastani elasin Jumalata, uskudes, et elu on ebaõiglus. Nägin kodus vägivalda, isa surma kui olin laps. Niisiis mässasin kõige vastu. Elasin vihkamises ja olin kõiges pettunud,» jutustab ta.

«Tahtsin saada kellekski, kuid ebaõnnestusin õpingutes ja sattusin kriisi. Hakkasin jooma ja siis suitsetama ning lõpuks jooksin kodust ära,» jätkab Arlionak. «Kui olin juba täiesti meeleheitel, rääkis ema mulle Jumalast, kes oli mu tõeline isa ning tunneb minu kannatust ja suutmatust sellest välja tulla.»

«Ma hakkasin uskuma alles seitse aastat tagasi, kui kohtusin Jumala ja tema armastuse,» räägib ta.

Enne oli usu leidnud tema ema. «Tema pöördus Jumala poole, mina nägin, et tal oli midagi head – armastus. Nüüd on ta väga rõõmus,» ütleb valgevenelane vastuseks küsimusele, mida arvasid vanemad tema otsusest minna vaimulikuks õppima.

«Mul on ka Valgevenes oma neokatehumenaalne kogudus. Seal tundsin, et Jumal soovib mulle anda mitte vaid uut elu, aga uue kutsumuse,» meenutab ta. «Teadsin Redemptoris Materi missiooniseminaridest ning ütlesin, et tunnen, et Jumal kutsub mind ja olen valmis minema seminari või missioonile. Mind kutsuti Itaaliasse iga-aastasele kohtumisele, kuhu tulevad poisid kogu maailmast ja kust meid saadetakse seminaridesse.»

Kommentaarid (6)

Märksõnad

katoliiklus