Põhjamaise anonüümsuse ehe näide

JUSTIN PETRONE Foto: Margus Ansu

Mis võiks pärast pikka rodu halle hommikuid olla veel parem, kui lüüa silmad lahti ja tabada taevas laiguke sina? Eriti kui elad linna vanemas osas, kus kisseljat horisonti täkestavad imelised korstende ja kirikutornide siluetid. Tunned õnnepuhangut, et oled ikka veel elus, et kuskil ootab sind tassike korralikku kohvi. Jah, Jumal on olemas, jõuluvana on olemas ja üldse on kõik head ja toredad asjad sellessinatses maailmas tõelised ja tegelikud.

Ma võin ette kujutada, et siseminister Mart Helme tundis just nii tol päeval, kui ma tabasin ta rüüpamas vahutavat jooki Tallinna vanalinnas, Maiasmoka kohviku taganurgas – põhjamaise anonüümsuse ehe näide. See oli päev pärast seda, kui puhkes Sanna Marini «müüjatüdruku» skandaal ja Helmest sai taas rahvusvahelistesse uudistesse jõudnud mees. Ameerika ja Briti ajakirjandus korjas skandaali üles ning see muutus kiiresti globaalseks ja levis kui viirus. Seda lugesid innuga ka uusmeremaalased. Raske on kujutleda, et paljud tõttavad Helmet kaitsma, aga mis siis ikka, šokolaad ja kohv olid kuumad ja maitsvad ning lõpuks käis ikka veel ju detsember, jõuludeni olid jäänud mõned päevad. Helme istus kohvikunurgas üksi, keegi ei tulnud segama ei teda ega tema kuuma joogi nautimist. Veidi eemalt kostis Tallinna jõuluturu kära, seal müüdi vürtsikat glögi. Lapsed laulsid, püsti oli pandud kaunis puu. Helmet nähes tundsin äkitselt endas pulbitsevat tõelist jõulurõõmu ja hetkeks soovisin tormata kohvikusse, et talle pühade puhul kõike head ja paremat soovida. «Vaata aga vaata, Helme,» oleksin öelnud lustlikult, kavalalt silma pilgutades. «Vaata aga vaata. See läheb samuti mööda. Lõppude lõpuks on ju jõulud!» Muidugi ma seda ei teinud. Miski minu sees surus selle rõõmsameelse jõulujoovastuse maha. Selle asemel vaatasin, kuidas üksik mees naudib üksinduses oma rüübet ja siis sammub üksinda tagasi pika tee oma ametiruumidesse, silmatorkavat profiili varjutamas tunnuslikuks saanud kaabu serv. Selles vaatepildis avaldus niisugune isoleeritus, niisugune üksindus, et mulle tuli kohe meelde Hans Christian Anderseni lugu väikesest tikumüüjatarist, keda isa sundis müüma tuletikke vana Kopenhaageni külmadel tänavatel ja kes pelgas koju minna, kartes isa käest peksa saada. Väike tikuneiu süütas ühe tiku teise järel, vaadates iga leegi hääbumist kurbade skandinaavia silmadega. Igas leegis nägi ta siiski õnnelikke mälestusi, eriti oma vanaemast, kes ootas teda juba taevas ees. Kui kohalikud elanikud ärakülmunud tüdruku hommikul leidsid, ei teadnud nad, kes ta on. «Ta soovis ainult ennast soojendada,» ütlesid inimesed. Ja keegi ei suutnud ette kujutada, kui kauneid asju oli ta näinud või kui õnnelikult oli ta läinud vanaema juurde loitvasse valgusse. Õigupoolest ei saanud ma ise ka aru, kuidas sõpradeta ministri nägemine Tallinnas ja Andersoni muinasjutt tüdrukust Taanis üldse on seotud, aga sisetunne ütles, et need on sarnased. Mõtlesin selle peale, kuidas muinasjutu väike tüdruk surub oma nina vastu Taani pealinna soojade majade aknaklaasi, näeb läbi akna jõulupuud, tunneb haneprae lõhna, ja siis sellele klaasile, mis eraldas mind ja Maiasmoka kohvikus istuvat ministrit, peegeldavale klaasile üle tänava paikneval Venemaa saatkonna hoonel, klaasakendele Rootsi saatkonna hoonel pisut edasi.

Meie kõigi vahel oli see läbimatu klaas. Isegi jõulusoojuses hoidis see meid lahus, takistas meid tundmast seltsimehelikkust, ühtekuuluvust, sõprust. Jah, see paks Põhjamaa klaas. See on tõepoolest kõikjal. Isegi üks Rootsi sõber tuletas mulle hiljaaegu vestluses seda klaasi meelde. «Sa oled nagu pärani avatud raamat,» ütles ta. «Kõik teavad sinust kõike. Aga meie, põhjamaalased, ei ole avatud. Me oleme suletud. Seda põhjustab külm ilm. Sa oled siin nii kaua elanud, et peaksid õppima rohkem meie moodi käituma. Peaksid õppima, kuidas olla suletud.» Ma püüdsin vestlusteemat muuta, aga hakkasin siiski inimesi pärast tema sõnu pisut teisiti nägema. Vaatasin inimesi Tallinna tänavatel jõuluajal ja nägin neid teistmoodi. Hakkasin pelgama, et tal võib olla õigus.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane