Tuledesärast porri ehk rahvusspordiala lootused osutusid pätipoisteks

Postimehe aasta foto. Dopinguga vahele võetud murdmaasuusatajad Karel Tammjärv ja Andreas Veerpalu (tagaistmel) pääsesid vabadusse ja põgenesid ajakirjanike eest. Nad kutsusid treener Anti Saarepuu autosse (esiistmel) ja lahkusid kiiruga. Hetk hiljem tunnistasid nad oma dopingupatud treenerile sealsamas autos üles. Seefeld. Foto: Tairo Lutter

Postimehe aasta foto räägib lugu – Eesti murdmaasuusatamise särava ja kõrgelennulise elukaare lõpu lugu, mis päädis kahe silmini tõmmatud kapuutsides dopingupatusega ajakirjanike eest põgeneva porise auto tagaistmel. Tairo Lutteril õnnestus see kaader jäädvustada.

Suusatajad olid noorel Eesti Vabariigil suurte ootuste ja lootuse keskpunktiks. Ago Markvardti, Allar Levandi ja teiste sportlaste saavutused andsid jõudu toime tulla 1990ndate alguse majanduskitsikuse ja määramatust täis tulevikuga.

Eesti suusatamine jõudis tippu Andrus Veerpalu, Jaak Mae ja Kristina Šmiguniga. Kui mõni neist võistles, siis elu seisis. Oma säravate medalite ja saavutuste toel said neist rahvuskangelased, meediastaarid, neid esitleti ideaalina ja n-ö uue edu eeskujudena. Kümned otseülekanded võistlustelt, telesaated, esiküljed ja elulooraamatud kinnistasid meie sangarid rahva mällu. Nendega armastasid ühele pildile jääda nii äriliidrid kui poliitikud. Neil olid suured ja ilusad majad, sponsoritelt saadud läikivad autod ja kõik muu, mida ka üks tavaline eestlane, eriti olusid silmas pidades, ihaldas.

Suusatajad olid superstaarid ja eduka eestlase etalonid ka väljaspool kodumaad, sest oli riigisiseselt, mis oli, Eesti oli ikkagi uhke ja edukas suusariik.