Näitus viimase sajandi olulisimast nähtusest

«Naine sigaretiga», Lydia Mei (1896–1965), 1920. aastad, õli, Eesti kunstimuuseum. Foto: Repro

Üle-eelmise sajandi lõpukümnenditel ja eelmise esimesel poolel tegutsenud kunstnikele pühendatud projekt kõrvutab siinset kunstikultuuri Soomega, kus naisloojate roll kultuuris oli ajalooliselt silmapaistvam kui meil. Aga soomlased on oma naiskunstnike panust ka tunduvalt põhjalikumalt uurinud ja seda üliedukalt muule maailmale tutvustanud.

Käesoleva juubelinäituse kaks maailmanime pärinevadki Soomest: tõsi küll, Muumi­trolli looja Tove Janssoni laiem tuntus põhineb tema tegevusel kirjanikuna, aga see-eest Helene Scherfbjeckist on saanud kogu Põhjamaade kunsti üks edukamaid ekspordiartikleid.

Meie kunstipublik teab aga endiselt liiga vähe Eestis 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimesel poolel tegutsenud naisloojatest, kes on alaesindatud nii muuseumite kogudes kui ka püsiekspositsioonides. Suurnäitus püüabki seda vajakajäämist tasa teha.

Teisalt kõnetab naiskunstnikele pühendatud juubeliteema meie praegust ajahetke. Kuigi naiste osalus kultuuriloomes, teaduses või poliitikas pole enam ammugi erandlik nähe, tekitab naiste esiletõus ühiskonnategelaste ja kultuuri loojatena endiselt vastakaid arvamusi. Just see kontekst teeb «Eneseloomisest» erakordselt päevakajalise projekti, mis annab peale meie kunsti- ja kultuuriajalukku panustamise tuge ja inspiratsiooni noortele põlvkondadele.

Naiste emantsipeerumine on viimase sajandi üks olulisemaid nähtusi, mis on muutnud kogu lääne ühiskonda, ning selle vaatlemine kunstiloomingu kaudu aitab paremini mõista tänast sootsiumi ja identiteete.

Naissoost kunstnike loomingu eripära väljendus vaadeldud ajavahemikul eelkõige teoste teemades ja žanrides, mille hulgas torkavad silma interjöörid, portreed, vaikelud ning teisedki erasfääri kujutavad stseenid, aga ka maastikumaal. Ühelt poolt peegeldavad need tõesti tollaste naiste suhteliselt piiratud elu ja kogemusi, teisalt on tihti tegemist kunstiliste ettekirjutustega.

Siiski ei saa nimetamata jätta paljudele naisloojatele iseloomulikku ellusuhtumist, mis väljendus huvis individuaalse psühholoogia ja eraelu vastu. Kuraatorid Anu Allas ja Tiina Abel väidavadki näitusele valitud materjali põhjal, et kunst on paljudele naisloojatele olnud isikliku identiteediloome ja sisevaatluse viis, «eneseloomise ja emantsipeerumise vahend, mis on naiskunstnike elukeskkonnas toimuvat peegeldanud, aga ka seda keskkonda kujundanud».