Mõistatuslikud variatsioonid

Artjom Garejevi lavastuses «Enigma variatsioonid» mängib Nobeli kirjanduspreemia laureaati Abel Znorkot Egon Nuter ning teda intervjueerima tulevat ajakirjanikku Erik Larsenit Andrus Vaarik. Foto: Siim Vahur

Eric-Emmanuel Schmitti näidend «Enigma variatsioonid» etendus Eestis esimest korda 2001. aastal Ugala suures saalis Mikk Mikiveri lavastuses. Nobeli kirjanduspreemia laureaati Abel Znorkot mängis lavastaja ise ning teda intervjueerima tulevat ajakirjanikku Erik Larsenit Tõnis Mägi.

Olgu teatriloo jaoks täheldatud, et algselt pidi näidendi lavastama ja Erikut mängima Peeter Tammearu, kes nägi Tõnis Mägi just Znorkona, Mikiver vahetas rollid. Lavastust mängiti 19 korda kuni Mikiveri haigestumiseni. Elu lõppvaatuseni jõudnud suurvaimu üksildase hingevalu nüansid, mida oma viimases rollis väljendas Mikiver, ning Tõnis Mägi ägedus ja kirg on küllap meeles kõigil seda lavastust näinud inimestel.

Nauditavad näitlejatööd

Schmitti suurepärane näidend ootas ammu taaslavastamist. Artjom Garejevi lavastuses Tallinna Linnateatris hämmastab eelkõige osatäitjate valik. Egon Nuter (64) ja Andrus Vaarik (61) on kahtlemata oma põlvkonna tippnäitlejad, kuid tõlgendus, kus mõlemad tegelased on ühevanused, annab toimuvale mõnevõrra teistsuguse varjundi.

Näidend kõneleb kuulsa kirjaniku viieteist aasta tagusest ja vaid viis kuud kestnud kirglikust armuloost noore üliõpilasega. Erikut nimetas kirjaniku armastatu tol ajal oma sõbraks. Ka tundrasaare üksindusse tunginud provintsilehe ajakirjanikku, kellena Erik end näidendi algul esitleb, on üsna raske vastu võtta maailmakuulsa kirjaniku eakaaslasena. Kuid asi pole mitte niivõrd välistes parameetrites, vaid selle kire astmes, millest Scmitti näidend räägib ja mida kannab endas just Erik.