Urmas Jaagant: imesta, naera, unusta

Urmas Jaagant Foto: Madis Sinivee

Provitseerimise, eskaleerimise ja improviseerimise poliitikale on lootust vastu saada siis, kui õpime lolluse üle naerma, kirjutab Postimehe Eesti uudiste juht Urmas Jaagant.

Edukaks toimetulekuks ükskõik millise olukorraga on põhiline ettevalmistus. See on keeruline, kui ei tea, millist olukorda oodata. Aga praegu nii ei ole, vastupidi. Me kõik teame, mis tuleb. Seega puudub meil vähimgi põhjus, miks mitte olla valmis.

Valmis selleks, et kuni järgmiste valimisteni tuleb meil kõigil elada «tirriteeri, figureeri ja tembuta»-tingimustes. Kolmandik valitsuserakondadest on valinud selle taktika, et enda pildil püsimist tagada, ja on selle ka avalikult välja öelnud. Tõsi, nüüd nimetavad nad seda kui «provotseeri-eskaleeri-improviseeri», aga see ei muuda sisu ega tõsiasja, et Karlsson katuselt kasutas tirriteerimist, figureerimist ja tembutamist Majasoku ja Muinas-Julle peal korduvalt ja väga edukalt juba ammu.

Vähehaaval lähevad tirriteerimise, figureerimise ja tembutamise peale üle ka kõik teised erakonnad. Esiteks kartusest, et vähem räpase lähenemise kasuks otsustades ootab 2021. aasta sügisel mõni mitteauhinnaline koht. Teiseks muidugi tõdemusest, et selleks taktikaks ettevalmistamata rahva peal see lihtsalt toimib.

Uue aasta lävel on just paras aeg tõdeda, et olles lasknud end enam kui pool aastat tirriteerida ja figureerida – ja pole põhjust, miks see edaspidi ei peaks jätkuma –, on aeg olla paremini valmis. Selleks tuleb hakata rakendama taktikat imesta, naera, unusta.

Ainest poliitilisteks meemideks ja muuks satiiriks on praegu ilmselt rohkem kui viimase viie aasta jooksul.

Esimese neist etappidest võttis osa inimesi kasutusele juba mitu aastat tagasi. «Olen püüdnud õppida, et isegi siis kui midagi on täiesti valesti – imesta! Ära muutu tigedaks. Üllatu,» ütles 2013. aasta suvel Eesti Päevalehe nädalalõpulehele lavastaja Elmo Nüganen. Sel aastal on tema sõnade praktiseerimiseks võimalusi olnud tohutult.

Teist etappi soovitas alles mõne nädala eest raadioeetris ajakirjanduse olukorra üle tihti nalja viskav Rein Lang – provotseerijaid ja eskaleerijaid tuleb tõsimeelse arutelu asemel välja naerda. Ja tõesti, ainest poliitilisteks meemideks ja muuks satiiriks on praegu ilmselt rohkem kui viimase viie aasta jooksul.

Kolmas etapp ei tähenda muud kui unustada mingi lolluse põhjustatud halvad emotsioonid ja mäletada head naeru. «Jaa, ma mäletan seda meemi, väga naljakas... Oot, kust see tuligi? Ahjaa, mäletan, mingi totrus, mida keegi ütles, kui oli mingis olulises ametis. Ei tea, mis neist saanud on... Aa, või endiselt ametis, naera puruks!»

Seega – imesta, naera, unusta. Need kolm sõna peaks olema kõigile jõukohased rakendada. Tirriteerimine, figureerimine ja tembutamine kaotavad nii suure osa oma mõjust. Ja see mõju, mis veel alles jäi, kaob siis, kui imestamist ja naermist õpitakse senisest enam rakendama ka iseenda peal.