Kai lugu: Mind visati külma vette ja mul oli valida – kas ma upun või ujun. Mina valisin viimase.

Foto: Erakogu

Huawei projekti “Kõige võimsam lugu oled sina ise” kangelane, nägemispuudega blogija Kai Kuusk leiab, et kõige olulisem on rasketes oludes mitte langeda mugavustsooni ja uskuda, et iga järgneva päevaga läheb kergemaks.

Tänaseks on Kai elanud juba 30. aastat koos sellise kroonilise ainevahetushaigusega nagu diabeet. Ta peab ennast iga päevaselt süstima, et veresuhkrutase püsiks võimalikult normaalpiirides. Ta oli kõigest nelja aastane, kui tema vanematele diagnoos teatavaks sai. Diagnoos, mis on tema tervist mõjutanud tänase päevani ja mõjutab ka kogu ülejäänud elu. „Mina pisikese tüdrukutirtsuna ei suutnud veel aduda olukorra tõsidust,“ meenutab Kai.

2006. aasta sügisel viibis ta haiglas, kus talle teostati iga-aastane diabeetiku tervisekontroll, mille käigus avastati, et tema silmapõhjades on toimunud muutused ja et koheselt tuleb alustada diabeetilise laserraviga. Sellega algas pikk ja emotsionaalselt keeruline periood, kus iganädalaselt tehti Kaile 2x2500 laserpõletust silmapõhjas olevale võrkkestale, mille tagajärjel võrkkest armistus ja nägemine muutus aina udusemaks kuni viimaks kustus viimanegi valguskiir tema silmis. „Kõik käis nii kiiresti ja ruttu, et ma ei jõudnudki midagi mõelda ega isegi reageerida. Mind visati külma vette ja mul oli valida – kas ma upun või ujun. Ma valisin viimase,“ ütleb Kai.

Väljakutseid on Kai jaoks palju ja erinevaid, kuid suurim neist on mitte laskuda mugavustsooni. Sul peab olema eesmärk, siht, mille poole püüelda. „Mina näiteks armastan kokata ja kõik, kes on minu roogi saanud mekkida, kiidavad taevani. Kuid kas arvate, et olen alati 100% õnnestunud? Oh ei. Ma olen nii toitu kärsatanud kui ka oma sõrmeotsi ära põletanud, aga see ei takista ega pidurda minu armastust kokakunsti vastu,“ märgib Kai. Samuti olen nelja meetri kõrguselt platvormilt vettehüppeid teinud, sõitnud üksi jalgrattaga ja palju muudki.

Nendele inimestele, kes leiavad end Kaiga sarnases olukorras, kuid ei leia jõudu selle kaotusega toime tulla, rõhutab ta, et võtmesõnaks on aeg. „Päriselt. Alguses ongi rängalt raske ja emotsioone on palju, mis ei taha kuidagi vaibuda, kuid tuleb uskuda, et iga päev on eelmisest terakese kergem,“ ütleb Kai. Ta lähtub igapäevaselt põhimõttest, et elada tuleb nüüd ja praegu, sest pärast on hilja kahetseda, kui midagi jäi hirmu ja enesehaletsuse tõttu tegemata. „Ja vahel, kui tusk peale tuleb ja ma oma päiksekiire ära kaotan, siis mõtlen nende inimeste peale, kes on minust veelgi keerulisemas olukorras, sest see õpetab meid hindama seda, mis meil on, mitte seda, mida meil ei ole,“ selgitas Kai.

„Ma olen siiralt tänulik ja rõõmus, et enne, kui ma päris pimedaks jäin, avanes mul võimalus näha oma kihlatu naeratust ja silmi. Küll läbi udukogu, kuid siiski,“ märkis Kai. Talle valmistab rõõmu see, et läbi oma katsumuste on ta kohanud nii palju ägedaid inimesi ja leidnud nii mõnegi väärt sõbra. „Samuti olen ütlemata tänulik sellele, et pimeduse tõttu avastasin ma endas kirjutamisande, mida ma saan ka oma blogis rakendada,“ ütles Kai.

Oma teekonna lugu jagab Kai blogis puhtapime.ee, kus ta kirjutab oma igapäevastest seiklustest ja juhtumistest pimedana.

Jaga ka sina enda lugu

Huawei üleskutse “Kõige võimsam lugu oled sina ise” julgustab inimesi jagama enda inspireerivat lugu. Olgu see mõne raskuse ületamine, julge otsus elus või suur saavutus – alati on keegi, keda sinu kogemus julgustab järgmist sammu tegema. Eesmärk on innustada inimesi enda unistustest mitte loobuma, isegi kui seistakse silmitsi psühholoogiliste, füüsiliste või sotsiaalsete väljakutsetega.

Enda inspireeriva loo saab esitada projekti veebilehele kuni 15. jaanuarini. Lugu jagavad inimesed saavad kutse motiveerivale veebiseminarile, milles esineb Michal Woroch – ratastoolis avastaja ja reisija, kes räägib eesmärkide saavutamisest hoolimata raskustest.