Oleme vaatlejad universumis

Galaktikaparv Abell 1689, mis asub meist 2,2 miljardi valgusaasta kaugusel. Sellesse kuulub üle 160 000 tähepilve. Ruudukese sees on galaktika A1689-zD1, mis on üks meist kõige kaugemal asuvaid galaktikaid - 13 miljardi valgusaasta kaugusel. Foto: Scanpix/AFP/NASA/ESA/L. Bradley/R. Bouwens/H. Ford/G. Illingworth

Neil päevil kuuleme jälle kahe tuhande aasta vanust lugu Petlemma tähest, mis juhatas hommikumaa targad vast sündinud ­kuninga juurde. Kirjas on see küll ainult ühes uue testamendi neljast evangeeliumist, aga see asja­olu ei vähenda uskujate usku ega suurenda uskmatute uskmatust. Ja tegelikult polegi ehk tähtis, kas oskame anda sellele nähtusele tõepärase astronoomilise seletuse. Oluline on tähele ­panna, et need targad – kui nad ikka olid olemas – olidki tolle aja kõige targemad inimesed, maagid, kes valdasid kogu teadmist ja oskasid taevastest märkidest välja lugeda midagi, mida tavainimene ei suutnud.

Ajapikku on inimkonna teadmised ja arusaam maailma asjadest määratult kasvanud. See on kaasa toonud järjest süveneva spetsialiseerumise, kapseldumise kitsukestesse erialastesse mullikestesse. Teaduses on tänapäeval sageli nii, et füüsik ei mõista füüsikut, bioloog bioloogi ega keemik keemikut – vähemalt detailides. Mis siis veel rääkida teadusharudeülesest arusaamisest või suhtlusest selliste suurte vaimse tegevuse valdkondade, nagu teadus, usk, kunst, vahel. Mingil moel see suhtlus ometi toimib. Teadlased suudavad nautida kunsti, usumehed teaduskirjandust ja nii edasi.