Kui teadusest saab ideoloogia

Prantsuse revolutsiooni järel kehtestati Prantsusmaal riikliku religioonina ateistlik Mõistuse Kultus (Culte de la Raison). Pildil Mõistuse Kultuse rituaal Pariisis Jumalaema kirikus 10 novembril 1793. Kristlik altar võeti maha ja selle asemele püstitati vabaduse altar kirjaga «Filosoofiale». Lito R. Weibezahl. Foto: Akg-images/ Scanpix

Teadus on võtnud pöörde pimeduse poole, kirjutas maailma juhtivas meditsiiniajakirjas Lancet selle toimetaja Richard Horton aastal 2015. Tema sõnul vohavad halvad ja kallutatud uurimused, mh kantuna moekate trendide järgimisest kui kinnisideest. Nagu igasugused -ismid ja poliitilised ideoloogiad on võtnud religiooni mõõtmeid, on seda ka teadusfundamentalism ehk halvas mõttes teadususk. Teadusfundamentalism tunnistab ainult empiirilisi loodusteaduslikke teadmisi. Seda saadab veendumus, et teadusel on vastus kõigele (millele üldse vastata saab). Teadusfundamentalismile on mh omane usu ja teaduse vastandamine, kuigi reaalselt on teadususk kartnud kirikut, mitte kirik, ei praegune ega keskaegne, teadust.

Tänapäevane maailmapilt pärineb peaasjalikult renessansist ja valgustusajastust. Märkimisväärselt esoteeriliseks osutunud perioodi on ekslikult peetud ratsio­naalseks. Ajastule tagantjärele teadusrevolutsiooni omistamine ei muuda tõsiasja, et hermetism, kabala, alkeemia, «maagia» jmt on ühel või teisel moel mõjutanud uusaegset maailmapilti, kujundanud suurkujusid, nagu Bacon, Descartes, Spinoza, Leibniz ja Newton – kellest viimane osutus esmalt eriliseks alkeemiaentusiastiks ja jäi lõpuni okultismi küüsi –, «teadusmärter» Giordano Brunost rääkimata.