Erakorraline lahendus korralisele probleemile: kiirabi sõidab üksikutele vanuritele tere ütlema

Võiksid olla koolitused, et kiirabitöötajad hakkaksid neid probleeme paremini tähele panema ja edasi andma. Ühiskond on muutunud, kiirabi mitte, ütleb magistritöös kiirabibrigaadijuhte küsitlenud kiirabiõde ja Tallinna tervishoiu kõrgkooli õppejõud Argo Soolep. Foto: Peeter Lilleväli/Põhjarannik

Ühes väikeses Eesti linnas elab proua, kes käib varahommikuti poes. Rasket poekotti ei jõua õbluke naine koju tarida. Ta kutsub kiirabi – ütleb, et pea käib ringi, paha on olla. Kiirabi sõidab kohale, kontrollib kõik näitajad üle ja sõidutab proua koju. Haiglasse ei viida teda kunagi. Nii nädalast nädalasse, aastast aastasse.

Kiirabiõde ja Tallinna tervishoiu kõrgkooli õppejõud Argo Soolep intervjueeris magistritöös 20 kiirabibrigaadijuhti. Ta sai teada probleemidest, mida nad peavad sotsiaalseteks, mitte meditsiinilisteks. Lugu vanaprouast on üks paljudest, mida talle räägiti.

«Kiirabi peaks tegelema erakorralise abi osutamisega, aga võtmata jäänud tabletid, kõrgeks läinud vererõhk, raskused punktist A punkti B saamisel või vajadus südant puistata – seda tuleb väga sageli ette,» räägib Soolep Postimehele uurimusest, mida kajastas esimesena ajakiri Sotsiaaltöö.

Enim rääkisidki kiirabitöötajad üksi elavate eakatega seotud probleemidest.