Valguse muusika pimedal ajal

Tallinnas Vabaduse väljakul piltnikule poseerinud Peter Bouteneffi raamatut «Arvo Pärt: Out of Silence» («Arvo Pärt. Vaikuse vili») peetakse kohustuslikuks kirjanduseks kõigile helilooja muusika kuulajatele ja esitajatele. Foto: Remo Tõnismäe

Ameerika teoloog Peter Bouteneff on aastaid püüdnud Arvo Pärdi loomingut tõlgendada läbi ortodoksi läätse. Postimehega vesteldes rääkis ta, et näeb ikka ja jälle, kuidas Pärdi muusika ületab uskude piire ning puudutab väga otseselt ka mitteusklikke, mõjudes otseselt kuulaja kuulmisele ja selle kaudu ka kehale. Pimedal sügistalvisel ajal on Pärdi muusika valge tuli.

Mis tõi teid sel korral Eestisse?

See on minu kaheksas või üheksas käik. Ja alati on selle põhjus Pärt. Kuulun nüüd ka Pärdi keskuse loomenõukogusse. Iga kord kui siin olen, armun üha enam ka Eestisse, saan tuttavaks uute inimestega, kes on või ei ole Arvoga seotud – enamasti küll on, on kuidagi tema orbiidil.

Mulle tundub, et alati kui rääkida kultuurist või muusikast Eestis, on Pärt kusagil. Pean aga ütlema, et ma tõesti ei tea maailmas ühtki teist paika, mis on kultuuriliselt nii plahvatuslik kui Tallinn praegu. Ütlen seda täiesti ilma n-ö kohustusliku kiitmiseta. Vaadake: festivalid, kontserdid, igal pool, kuhu keerad, on muusika kõrgeimal tasemel, ja nii erinevates vormides. See on teil siin väga eriline.

Ma ei saa jätta päris otse küsimata: milline on siis Arvo Pärdi muusika mõju meie kehale?

Kui vaid teaksin... (Naerab.) Üks huvitav asi on tema muusika – olgu see siis vali või vaikne – peatav, rahustav (kasutab sõna stilling – N. R.) mõju. Ei ole tähtis, kas inimene on religioosne või mitte, kristlane, moslem, budist – kõik kasutavad sõna «spirituaalne».

Ükskõik mida sellega ka ei märgitaks, saavad kõik mõistest «spirituaalne» aru, selle sisust. Pärdi helid kannavadki levides midagi spirituaalset. Suuremat kui mina. Nad otsekui tõstavad mind minust välja, rahustavad mind, samas tehes mind teadlikumaks sellest, mis mind ümbritseb.