:format(webp)/nginx/o/2019/12/20/12826340t1h8890.jpg)
Läinud pühapäeval kuulutati Ragnar Klavan seitsmendat korda Eesti parimaks jalgpalluriks. Päev hiljem teatas ta jalgpalliliidu pressiteenistuse vahendusel: «Targem on minuga koondises praegu mitte arvestada.» Samal õhtul mängis ta Rooma Lazio vastu nagu mees muiste ning järgmise päeva lõunal istus Cagliaris Postimehe seltsis maha, et rääkida tervisest, koondisest, klubist, Itaaliast – kõigest, mis kaasneb profijalgpalluri eluga tippsarjas.
Sardiinia saare lõunaserval, Aafrika rannikust vaid paarisaja kilomeetri kaugusel asuva Cagliari alad asutati juba viis tuhat aastat tagasi. Klavan kutsub siinkirjutaja jutuajamiseks ühte hubasesse vanalinna restorani. Ta on seal oma poiss, kõik töötajad tervitavad teda ning üks laudkond palub teha selfi. Mullu augustis Cagliarisse siirdunud Klavan suhtleb kohalikega ladusas itaalia keeles.
«Kuhu iganes lähed, tähendab keele õppimine ka austust kohalike vastu. Ma ei lähe nii, et räägin nüüd seda või toda keelt ja teie peate hakkama minu järgi harjuma. Tahan alati keskkonnas, kultuuriruumis, kus olen, üritada mingil määral kohaneda kohalike tavadega. Eriti mis puudutab keelt – saad suhelda inimestega nende keeles, oled ses ühiskonnas palju rohkem sees. See on mulle tähtis,» avaldab Klavan.