/nginx/o/2019/12/20/12825257t1h716e.jpg)
Võib ilma igasuguse kahtluseta öelda, et just tänu Kaido Höövelsonile ehk Barutole teab kogu Jaapan väikese Eesti olemasolust. Vaid 19-aastaselt suurte eesmärkidega Nipponimaale lennanud ning seal sumoprofina edukalt läbi löönud Höövelsoni lugu on olnud sedavõrd uhke ja kirev, et vääris raamatut juba siis, kui meie vägilane veel sumomaailma absoluutses tipus mehetegusid tegi.
Praegu võib aga öelda: väga hea, et see raamat ilmus alles nüüd, mil Barutol profikarjäärile joon alla tõmmatud ning kõigest kordasaadetust põhjalikum ülevaade.
«Baruto. Rääkimata lood» mõjub ka raamatuna oma stiililt väga sumolikult, olles üles ehitatud pigem kiirete ja plahvatuslike sähvatuste peale, erinevalt lineaarselt kulminatsiooni suunas kulgevast klassikalisest romaanist. Näiteks lisavad raamatu autorite jutustavale tekstile rohkelt värvi peategelase enda ning tema lähedaste kunagised kirjad, tsitaadid ja märkmed, mis kõik paigutuvad justkui pusletükkide kombel omale kohale ning aitavad tervikpildi loomisele tublisti kaasa. Piltlikult öeldes mõjub iga säärane vahepala kuumadele kerisekividele visatud veena, andes loole muudkui auru juurde, ja enne kui õieti arugi saate, keerate juba viimast lehekülge.
Märkimist väärib seegi, et peatükid ei ole raamatus paigutatud kronoloogiliselt, vaid pigem loo jutustamise loogika seisukohast: esmalt reisime koos kahe tulevase sumolootusega – Höövelsoni ja Ott Juurikaga – Jaapanisse ning tutvume sumomaadluse reeglite ja traditsioonidega, seejärel põikame aga ajas tagasi Baruto lapsepõlve ja kooliaega, pärast jätkub lugu uuesti Jaapanis, kus eestlane kohtab oma tulevast abikaasat, tõestades samal ajal väsimatu sihikindlusega oma kohta sumoproffide hulgas – liikudes aste astmelt üha kõrgemale tipu suunas. Tundmatu keele ja kultuuriga sina peale saamine, vigastused ja nende seljatamine, intrigeerivatest olukordadest auga välja tulemine, üha suurenev avalikkuse tähelepanu, triumf ja sellele järgnenud veelgi suuremad lootused – tõusta esimese eurooplasena kõrgeimale astmele, yokozuna’ks – juba kõik see kokku kõlab nagu ühe põneva filmi stsenaarium. Kuid sellega lugu veel ei lõppe: meil on võimalus esmakordselt vahetult kaasa elada ka suure sportlase karjääri lõpule ning sellele järgnenud ajale: edule Jaapani televisioonis ning sealses äris, perekonnale pühendumisele ning Eestisse tagasi tulekule. Kokkuvõtteks võib aga öelda, et see lugu räägib mehest, kes tänu oma saavutustele on soojendanud Eesti ja Jaapani vahelisi suhteid rohkem kui keegi teine eales varem.
Autorid Einar Ellermaa ja Inge Pitsner
Kirjastus Pilgrim
2019
:format(webp)/nginx/o/2019/02/15/11791648t1hbbc0.jpg)