«Admiral Bellingshausen» valmistub otsustavaks etapiks ja Antarktikasse jõudmiseks

Purjelaev Admiral Bellingshausen on juulikuust alates läbinud veidi üle 10 000 meremiili ning peatunud enam kui 50 sadamas ja ankrupaigas. Foto: CJ Kask

Iga normaalne inimene tahaks praegu, vahetult enne jõulu kodus olla. Aga purjelaev Admiral Bellingshauseni 12 meeskonnaliiget on Lõunamerel, lähenedes ühele maailma lõunapoolsemale linnale, Antarktika ukselävele Ushuaiale. Kokkuvõtte sellest, kuidas Antarktika200 projekt on aasta jooksul arenenud, teeb ettevõtmise juht Tiit Pruuli.

Loksutab, hirmsasti loksutab viimastel päevadel. «Aga ise me tahtsime ju seda naisteta olemist, loksumist ja merehaigust,» nentis äsja üks me madrus, varjamata väikest uhkusenooti hääles. Jah, tõsi, mitte keegi – ei jõhker tööandja, kuri abikaasa ega keskeakriis – ei sundinud meid siia tulema. Puhas rõõm, vaba tahe ja lootus. Lootus leida midagi uut ja lootus kannatada millegi nimel.

Selle reisi tähenduse üle hakkasin päriselt mõtlema siis, kui meie 21-aastane junga ühel päeval teatas: «Sellest räägin ma 50 aasta pärast oma lastelastele!» Noorele mehele pole midagi tähtsamat olevikust, tänasest päevast. Siin on tema õpingud, tema tüdrukud, tema päevased eneseteostused ja õhtused peod. Aga ometi mõtleb ta, et osaleb milleski, millest poole sajandi pärast oma järeltulijatele rääkida!

Jõuame varsti laiuskraadidele, kus Fabian Bellingshausen jagas 200 aastat tagasi oma laevameestele välja flanellpesu ja soojad üleriided. Laevaruumide kütmiseks läksid neil käiku Rio de Janeiros ostetud puuhalud. Ka meil on tormiriided välja otsitud ja küttesüsteemid testitud. Bellingshausen pidas neis vetes ka piduliku jumalateenistuse ning käskis kõigile meremeestele palga välja maksta – kui laevadega peaks miskit juhtuma, siis Peetruse ees seistes ei saa ükski meeskonnaliige kurta, et vana Bellingshausen neile midagi võlgu jäi.

«Sellest räägin ma 50 aasta pärast oma lastelastele!» mõtiskleb purjelaeva Admiral Bellingshausen junga Julius Tarand. Foto: Cj Kaskcj Kask

Aasta eest ei teadnud me veel, kas leiame Antarktikasse minekuks sobiva purjeka, kas leiame piisavalt kaasamõtlejaid ja toetajaid, kas sest ilusast ideest, mis ootamatult kaela oli sadanud, üldse midagi saab. Alustasime väikselt – kui leiaks Eestist mõne vana, aga tugevdatud plastikkerega purjeka, kutsuks kaasa mõned fanaatikutest kaugpurjetajad ja läheks teele. Aga idee hakkas toetajate lisandudes võtma üha väärikamaid mõõtmeid. Ettevõtjad Heiti Hääl ja Märten Vaikmaa andsid kindluse, et ekspeditsioon Bellingshauseni ajaloolise retke 200. aastapäeva tähistamiseks võib kujuneda mitte ainult ilusaks minevikumeenutuseks, vaid ka uueks verstapostiks Eesti avamerepurjetamise loos.

Tagantjärele võib vaid rõõmu tunda, kuidas see logistiliselt ülikeerukas idee hakkas hoogsalt ja rõõmsalt elama enamiku inimeste peas, kelle poole abi- või koostöösooviga pöördusime. See inspireeris kõiki, sõna otseses mõttes alates tublidest torumeestest, kes laeva ümberehituse juures tööl olid, kuni peaministri ja Eesti Vabariigi presidendini välja. Seilata Antarktikasse – selles mõttes on positiivset hoogu ja indu, see haarab kaasa ka merekaugeid inimesi.

Meie reis on juba pakkunud uskumatult palju ilusaid hetki. Ja ma ei räägi delfiinidest, vaaladest, ulguvast tuulest ja mäekõrgustest ookeanilainetest. Oleme juulikuust alates läbinud veidi üle 10 000 meremiili ja peatunud enam kui 50 sadamas ja ankrupaigas. Pardal on olnud üle 80 laevapere liikme. On olnud uhket meresõitu ja sisukaid kohtumisi sadamates. Enamik me meeskonnaliikmetest on oma elus läbinud tuhandeid rutiinseid meremiile, olnud suurel merel päevi, nädalaid, kuid ning aastaid. Nad ei ole tulnud siia otsima lihtsalt purjetamisromantikat, vaid tahavad osaleda milleski suuremas ja olulisemas.

Nädalapäevad tagasi aplodeerisime vaimustunult professor Maarja Kruusmaale, kes pidas Uruguay ja Eesti teaduste akadeemiate ühisseminaril Montevideos suurepärase kõne allveerobotitest ja -sensoritest, millega ta Taltechis tegeleb. Uruguay kalandus sõltub suuresti mere käitumisest, mida teevad lained ja hoovused, see on neile eluliselt tähtis teema. Eesti teadlane tekitas neis huvi ja koostöösoovi.

Samasugused asjalikud ja sädelevad on olnud me seminarid, foorumid ja konverentsid Venemaa geograafiaühingus Peterburis, Frami muuseumis Oslos, Scotti polaaruuringute instituudis Cambridge’is, kuninglikus geograafiaseltsis Londonis, Portugali geograafiaühingus Lissabonis, Kieli raekojas, Bresti linnavalitsuses, Kaliningradi meremuuseumis ja paljudes muudes väärikates ning ka meeleolukates paikades. Meie korraldatud üritustel on esinenud näiteks akadeemik Tarmo Soomere, merefüüsik Urmas Lips, polaaruurijad Timo Palo, Viktor Bojarski ja Enn Kaup, merepäästja Rait Killandi, merebioloog Jonne Kotta, ajaloolased Erki Tammiksaar, Feliks Gornischeff, Urmas Dresen, Hain Rebas, David Vseviov, Eesti diplomaadid Mariin Ratnik, Ruth Lausma-Luik, Kaili Terras, Clyde Kull, Mart Laanemäe, Kristel Engman jt.

Uue aasta esimestel päevadel on Admiral Bellingshausen valmis startima reisi kõige otsustavamale etapile, Ushuaiast Antarktise mandrile. Foto: Cj Kask

Väga tänulikud oleme kahele võrgustikule, kes meid sel maailmareisil aidanud on. Esiteks Eesti aukonsulid, tänu kellele oleme saanud korraldada mitmeid sisuüritusi sadamates ja tekitanud palju meediakontakte, kus Eesti nimi on kõlama jäänud. Teiseks tahame tänada vabatahtlike merepäästjate ülemaailmset ühingut, kellega koos oleme korraldanud ühistreeninguid ja kes on meid aidanud mitme tehnilise probleemi lahendamisel.

Meie roll on ühelt poolt tutvustada maailmale Eesti merendust ja merega seotud teadust ning teiselt poolt rääkida koos maailmaga nendest probleemidest, mis meie kõigi ees seisavad: maailmamere reostus, mereohutus, globaalne kliimasoojenemine.

Uue aasta esimestel päevadel on Admiral Bellingshausen ja laevameeskond kapten Indrek Kivi juhtimisel valmis startima reisi kõige otsustavamale etapile, Ushuaiast Antarktise mandrile. Me teame, et Antarktika ei ole naljatamiseks. Äsja tuletas seda taas väga valusalt meelde Tšiili õhuväe transpordilennuki Hercules allakukkumine teel Lõuna-Ameerikast Eduardo Frei baasi Antarktika poolsaarel, hukkus 38 pardal olnud inimest. Eelmisel hooajal kukkus Antarktika vetes üle parda ja jäi kadunuks kaks inimest Prantsuse purjelaeva Pradise pardalt.

Me kaalume riske, me teame eesmärke. Nüüd algab kõik see, milleks me ennast ja laeva aasta aega ette valmistanud oleme.

Tiit Pruuli

41° 47,7’ S

62° 10,4’ W

PS: Ma olen selle ekspeditsiooni juht, see tähendab, et ma peaksin teadma iga detaili, mis sel laeval toimub. Aga juba kaks pühapäeva on päkapikk (või Hea Meremeeste Hoidja) suutnud käia kõigi meeskonnaliikmete kajutites ja panna padjale kommi, nii et keegi meist pole märganud, millal haldjas meid puudutanud on. Aga me tunneme seda puudutust. See on imeline meeskonnatunne.