Kas lätlased teevad meist paremat teatrit?

2018/2019 hooaja parim Läti lavastus oli Läti Rahvusteatri „Puhu, tuul“ („Pūt, vējiņi!“). Foto: Kristaps Kalns

See küsimus on meelega provokatiivne, võib-olla isegi alatu, arvestades, et üht ainuõiget vastust pole – hooaja 2018/2019 aastaauhindade nominentide minifestivalil Riias nägi parimatest parimaid ja seega oli üldmulje tõesti kadedaks tegevalt tugev.

Esiteks oli näitlejate tase vaimustav, kõik olid laval alati sajaprotsendiliselt kohal ning suutsid end jälgima panna ka siis, kui jutt oli lätikeelne ja ilma igasuguse tõlketa (nii sai vaadatud kümnest lavastusest seitset).

Lavastused ise olid nüüdisaegsed, ja siinkohal ei pea ma silmas trikitamist, seda kohtas väga vähe, pigem olid valikus esindatud konservatiivsemad lavastused, heas mõttes vana kooli psühholoogiline teater, mis püsis selgel lavastajamõttel ja tugeval näitlejatööl, mida toetasid läbimõeldud kujundus, seda nii laval, helis-videos kui ka kostüümides. Lavastused ise olid aga pigem napid, täpselt doseeritud, rätsepatöö professionaalsusega tehtud.

Nüüdisaegsuse all pean silmas teemade kokkukõlamist tänase päevaga. Pea kõikides lavastustes tegeldi mitmesuguste nurkade all identiteedi küsimustega, kitsamalt vaadetes tõusid esile väljaränne, perekonna lagunemine, noorte eneseleidmine/kaotamine ühiskonnas-perekonnas, õppimine võõras riigis ja võõraga kohanemine, minevikuga rahu tegemise vajadus/raskus.

Olles varem tuttav vaid Alvis Hermanise loominguga, mis on jätnud teatrimällu tugeva jälje, ei olnud mu ootused Läti teatri suhtes siiski kuigi kõrged. Riias veedetud päevade järel pean tunnistama, et Läti teater on tugeva tervise juures, lavastused on haaravad, näitlejad veenvad ning teemad aktuaalsed.

Seda, et nad oleksid Eestist paremad, aga öelda ei saa, sest ka meie teatrite repertuaarist leiab vähemalt kümme lavastust, millest saaks sama uhke programmi. Võib isegi öelda, et meie ja Läti teatrite mängukava on üsna sarnane, paari erandiga, ja just need erisused andsidki minifestivalile tooni ning neil peatungi pikemalt.

RAHVUSLIK SUURLAVASTUS

Läti Rahvusteatri lavastus „Puhu, tuul“ („Pūt, vējiņi!“) on kõige kummalisem, vastakamaid tundeid tekitanud, aga see tähendab, et ka mitmesuguseid mõtteid sütitanud lavastus, mida mul on õnnestunud 2019. aastal vaadata.

Rahvuspoeedi Rainise 1913. aasta kirjutatud tekstil põhinev ja Läti riigi juubelile, aga ka laulupeo sünnipäevale pühendatud Elmārs Seņkovsi lavastus oli esiteks nõretavalt rahvuslik, alates rahvariietest-kostüümidest kuni laulupeo viidete lavale seadmiseni. Seetõttu mõjus lavastus aastal 2019 ootamatult, aga ka ehmatavalt.

Lavastuse algmaterjal on lätlastele midagi enamat kui lihtsalt tüvitekst, pigem on tegemist tüvitekstide isaga – Rainise näidendi „Pūt, vējiņi!“ põhjal on näiteks valminud film, mis on naabritele sama tähtis kui meile „Kevade“ või „Libahunt“, tegelased Uldis, Baiba ja Zane on nende Teele, Tiina ja Margus. Samas on seda teksti läbi aegade ka väga palju teatris lavastatud ja mitte alati pole seda saatnud edu. Ent seekord paistab, et tegemist on suure triumfiga.

2018/2019 hooajal parim Läti lavastus oli Läti Rahvusteatri «Puhu, tuul» («Pūt, vējiņi!»). Noor süütu kaunitar Baiba kahe austaja vahel. Foto: Kristaps Kalns

Lavastuse „Pūt, vējiņi!“ etendused on kõik välja müüdud, sellele pileti saamiseks peab olema sama palju õnne kui vanadel aegadel Tallinna Linnateatri piletiga. Oluline on, et saalis ei istu mitte ainult vanem publik, vaid ka keskealised ja noored, isegi teismelised, kes elavad kaasa keelatud armastuse loole. Eks see „Pūt, vējiņi!“ ole lätlaste Romeo ja Julia, õnnetu lõpuga lugu, kus kahe noore inimese vahel tärkavad tunded, mida perekonnad (kogukond) õigeks ei pea.

Ent need tunded ei ole ka päris vabatahtlikud, #metoo ajastul mõjub Uldise enda pealesurumine noorele-süütule neiule Baibale ahistamisena…

Publiku vaimustus, mis nähtud etendusel avaldus täielikus kohalolekus ja kaasatundmises, ja kriitikute kiitus kinnitab, et minule kui võõrale võis rahvuslikkust olla lavastuses liialt, kuid sihtgrupile – kohalikule publikule – on seda täpselt õiges koguses.

Läti teatriauhindade jagamisel („Spēlmaņu nakts“) sai „Pūt, vējiņi!“ kuus nominatsiooni. 23. novembril, laureaatide väljakuulutamise ööl, pärjati selle lavastuse tegijad lausa viies kategoorias: grand prix, parim suure lava lavastus, aasta lavastaja ning aasta debüüt, koreograafia. Peale selle võitis „Pūt, vējiņi!“ rahvahääletuse tulemusel parima lavastuse auhinna.

Lisaks rahvuslikkusele oli lavastus ülimalt staatiline, vaatamata sellele, et peale näitlejate oli laval peaaegu sajapealine koor. Sellest koorist moodustati efektseid kujundeid, kuid need kujundid jäid dekoratsiooniks, postkaartidele püütud hetkedeks. Etendust vaadates tabasin end mõttelt, et tegemist on sõnaooperiga, kus solist tuleb koori taustal lavale, esitab oma partii ja lahkub vasakule/paremale. Kusjuures lavastuses kõlab helilooja Imants Kalniņš muusika, mis on kõigile tuttav juba legendaarsest 1973. aastal valminud filmist. Kindlasti on ka see üks võti, mis avas tee publiku südamesse.

Samas mõjus sõnalavastuses massi kasutamine liikuva tapeedina pompoosselt, julgelt, võiks öelda, et isegi ülbelt ja seetõttu tegelikult lahedalt.

Just koorist moodustatud kujundid elustasid mälus pildid nõukogudeaegsetest, aga ka näiteks tänapäeva Hiina paraadidest ja pidulikest demonstratsioonidest. Samas mõjus koor ka vaikiva inimmassina, kes vaatab peategelaste omavahelist sehkendamist. Et külaühiskond, mida Rainis kujutas, on võimendunud mitmekordseks, ja tundeid, mis peaksid olema vaid kahe inimese omavaheline asi, on kõigi pilkude all.

Koor oli lavale seatud treppidele, seegi oli tugev kujund, mis korraga viitas laulupeo traditsioonile-laulukaarele, aga ka taevatrepile.

Aga nagu ma eespool ütlesin, koori moodustatud kujundid olid efektsed, kasvades tugevateks sümboliteks; olgu siinkohal ära märgitud stseenid, kus nad pulmapeole kogunenud rahvana võtsid kotist veepudeli ja plastikarpi pakitud võileivad (nagu laulupeol) või panid õlgadele vihmakeebi.

2018/2019 hooajal parim Läti lavastus oli Läti Rahvusteatri «Puhu, tuul» («Pūt, vējiņi!»). Uldis on võrgutanud ära noore süütu kaunitari Baiba. Noorte teineise leidmisele annavad laval ruumi koor, kes on tõmbunud kahte lehte laiali. Foto: Kristaps Kalns

Lavastuse finaalis, mil Baiba end vette hüpates tapab, tõmbas laval olev mass endale õlgadele kuldse soojuskile, sellise, mis antakse maratonijooksjatele finišis või Vahemeres uppumissurmast päästetud põgenikele. Lavastajal on olnud ambitsioon tuua iidne lugu tänapäeva; see ambitsioon minu silmis lõpuni ei teostunud, ent need katsed olid kõik huvitavad ja seega põhjendatud. Sest kokkuvõttes oli tegemist tugeva lavastusega, mis pakkus põnevat vaatamist algusest lõpuni. Lavastuse suurim miinus oli aga emotsioonide ühekülgsus. Kui filmis, mida huvilistel on võimalik Youtube’is vaadata, eksponeeritakse suuri tundeid – rõõmu, igatsust, viha, armastus, armumist, klammerdumist jms –, siis lavastus jääb üheplaaniliseks. Näitlejate mängus puudusid tunded, nad rääkisid neist. Olles näinud teisi näitlejatöid, oli tegelikult raske aru saada, mis põhjusel sai aasta debüüdiauhinna Jekabs Reinis Uldise rolli eest – mitte et see halb oleks olnud, aga millegi erilise poolet ta silma ka ei paistnud.

HERMANIS JA KGB TOIMIKUD

Alvis Hermanise ja Riia Uue Teatri lavastus „Ajaloo uurimise komisjon“ („Vēstures izpētes komisija“) oli nomineeritud viies kategoorias – parim suurlavastus, lavastaja, peaosa ja kaks kõrvalosa –, ent auhinnani jõuti vaid ühes. Vilis Daudziņš pälvis parima kõrvalrolli täitja auhinna ja seda igati põhjendatult.

Minu poolehoid kuulub aga Guna Zariņale, kes näitas viis tundi ja 30 minutit kestnud lavastuses hämmastavat ümberkehastumisvõimet, mida tuleb tegelikult öelda ka kõikide ülejäänute kohta. Riia Uue Teatri näitlejate erakordsest tasemest ja mänguvõimest oli eestlastel võimalus aimu saada eelmisel talvel Tallinnas toimunud Talveöö Unenäo festivalil, mis oli pühendatud just sellele teatrile ning Alvis Hermanise töödele.

„Ajaloo uurimise komisjon“ on taas tõeline näitlejate kümnevõistlus, kus medaleid tegelikult välja anda on võimatu – kõik näitlejad on kogu etenduse aja laval, isegi kui nad pole aktiivses aktsioonis, siis on neid huvitav jälgida ka niisama istumas või tagalaval kostüümi vahetamas.

Alvis Hermanise ja Riia Uue Teatri lavastus „Ajaloo uurimise komisjon“ oli nomineeritud viies kategoorias, kuid vaid Vilis Daudziņš (istub paremas servas) pälvis parima kõrvalrolli laureaadi tiitli ja seda igati põhjendatult. Foto: Janis Deinats

Aprillis esietendunud „Ajaloo uurimise komisjon“ valmis näitlejate ja lavastaja ühistööna, mis tähendab, et reaalselt uuriti ja analüüsiti KGB toimikuid, et neist välja sõeluda oma lugu. See lugu on kõike muud kui mingisse meie ettekujutuses olevasse vormi sobituv, sest üks lavastuse eesmärke näis olevat rõhutada, et meist kõigist võivad saada süsteemi kaastöölised, ja süsteemis võis kohata ka inimesi, kõik polnud sugugi monstrumid. Koletiseks võib tegelikult osutuda hoopis KGB uurijale soojad kindad-sokid kudunud ning esmapilgul ohutuna mõjuv vanamemm.

KGB toimikud, mis on laval kuhjatud mustadesse prügikottidesse, mis hiiglasliku kuhjana nurgas vedelevad, on Lätis erinevalt Eestist avalikud. Mis on kaasa toonud ka ootuspärase nõiajahi, ent just see mõistetakse Riia Uues Teatris hukka. Kõige muu suhtes lastakse publikul ise otsustada.

Kui lavastuse esimene pool on pigem realistlik – kujutatakse teadlaste uurimiskomisjoni, kes ka päriselt 2014. aastal moodustati, elustatakse KGB ja allikate kohtumisi jms –, siis ühel hetkel keeratakse ajalugu pea peale. Riiga kerkib müür, mis toob kaasa täpselt sellise asjade käigu, mis on meil teada Berliinist. Ajalugu on alati ühel või teisel kombel fiktsioon…

Hetk Alvis Hermanise ja Riia Uue Teatri lavastusest «Ajaloo uurimise komisjon», vana mees on enne surma tulnud KGB pabereid uuriva komisjoni juurde pärima, mida tema kohta on kirjutatud. Foto: Janis Deinats

Viis tundi ja 30 minutit läheb Riia Uues Teatris lennates, grotesk-koomika haarab kaasa, aga samas pean tunnistama, et tõlke puudumise tõttu muutus lavastus meelelahutuslikuks jandiks, mis meenutas ETV menuseriaali „ENSV“. Läti keelt mitte mõistva vaatajana sain küll aru laval toimuvast (Riiga kutsutud kriitikud said sünopsise, kus oli stseenide lühikokkuvõte), aga kõik peened nüansid-detailid, mis oleks koomilised-nostalgilised kostüümid täitnud tundliku sisuga, läksid kaotsi. Sellest on väga kahju, sest teksti rõhud on selles lavastuses olulised. Aga ka teksti mõistmata tasub seda lavastust kindlasti vaadata. Tegemist on ülimalt huvitava ja Riia Uue Teatri näitlejate võimeid näitava mammuttööga, mis annab võimaluse mõelda tagasi ajale, kust me tuleme, ning tekitab hirmu, et see võib tagasi tulla. Igati vajalik ja huvitav lavastus.

VASTIK JA ÜLBE HAMLET

Valmiera Draamateatri „Hamletil“ oli sama palju nominatsioone kui lavastusel „Pūt, vējiņi!“ – kuus: suure lava lavastus, meespeaosa, noor näitleja, lavakujundus, kostüümid, video. Laureaaditiitlini jõuti aga ühe korra. Hamleti rolli eest tunnustati Mārtiņš Meiersit parima meesnäitleja auhinnaga.

Žürii otsus on mõistatav, sest Meiersi Hamlet on üks ülbe ja vastik tegelane, ärahellitatud tüüp, kes igavusest ja naudingust lihtsalt peab vinguma ja virisema, teisi kiusama, sest just tema peab olema maailma keskpunkt, kuningas. Suurepärane roll, kui oleksin pidanud ise valima parimatest parimaid, siis Meiers oleks minultki saanud kõrgeima tunnustuse.

Sest ärahellitatud poisikese käitumine toob Indra Roga lavastuse tänasesse päeva – ei ole see nohikuprillidega Hamlet midagi muud kui oma vanematekodus elav hellik. No ja juhtumisi on see mereäärne vanematekodu riigi kõige tähtsam maja.

Lisaks Meiersile on Valmie­ra teatris kogu meeskond teinud ülikõva tööd, tähelepanu väärivad ka lavakujundus – maailm, kus liigutakse, on kaldu – ja kostüümid, mis ajaloolist ja tänapäevast miksides mõjuvad kui kuuma disaineri catwalk’i edevad rüüd. Lavastaja Indra Roga ja Mārtiņš Meiers olid lavastuse tarvis uuendanud „Hamleti“ tõlget. See kõik aitab kaasa lavastuse nüüdisaegsusele.

Hamleti rolli eest pärjati Mārtiņš Meiers parima meesnäitleja auhinnaga. Valmiera Draamateatri „Hamletis“ teeb kogu trupp tähelepanuväärsed rollid, fotol koos Hamletiga Gertrud (Ieva Puķe) ja Claudius (Kārlis Freimanis). Foto: Mārtiņš Vilkārsis

Kokkuvõttes võib öelda, et tegemist on ülimalt ambitsioonika lavastusega, mis ka täielikult õnnestub. Ja see lavatükk oli üks neist, mis tegi kadedaks.

Naljakas detail ka veel: „Hamletis“ on stseen, kus Helsingöri lossi tulevad näitlejad, ja Valmiera teatrisse sõidab igaks etenduseks kamp näitlejaid Riiast, see seltskond vahetub ja kavalehel neid tutvustaksegi kui näitlejad pealinnast.

VEEL PÕNEVAT

Teatriparemiku minifestivali kavas oli tähelepanuväärne lavastus ka läti olulisest kirjanikust ja mõtlejast Zenta Mauriņast (1897–1978), keda vaadeldi kui loojat, aga ka kui naist ajaloo keerdkäikudes. Ma ei saa öelda, et lavastus oleks feministlik, sest see oleks liiga piirav ja eksitav, seetõttu väidan, et Kristīne Krūze-Hermane lavastus näitas meile inimest, kes on oma saatusest üle.

Lauma Balode ja Kaspars Dumburs lavastuses «Zenta Mauriņa. Dokumentālie sapņi». Foto: Janis Deinats

Lavastuse tugevuseks oli mineviku ja oleviku miksimine, aga ennekõike väga tugev näitlejatöö Zenta Mauriņat kehastanud Lauma Balodelt, keda tunnustati nominatsiooniga parima naisnäitleja auhinnale. Korraga nii silmaringi avardav, kaasa mõtlema kutsuv kui ka intiimse teatri kogemust pakkuv dokumentaallavastus oli eriline ka selle poolest, et tegemist oli sõltumatu teatritrupi tööga. Eestis oleme harjunud, et teatritegijad tulevad kokku vaid üheks lavastuseks, Lätis tehakse seda palju harvem, seal on mitu korda vähem ka püsiva koosseisuga vabatruppe.

KVADRIFRONSe detektiivilugu «Perturbons». Foto: Kristina Lace

Üks selline on näiteks 2017. aastal mõttekaaslaste asutatud sõltumatu teatritrupp KVADRIFRONS, mille üks liige – näitleja ja lavastaja Klāvs Mellis – pälvis aasta debüüdi auhinna.

KVADRIFRONS peab oma koduks Riia endist tsirkusemaja, võib-olla on see üks põhjus, miks flirtis nende energiast pulbitsev detektiivilugu „Perturbons“ pisut ka tsirkusega. Ja see polnud sugugi halb, pigem vastupidi, näitlejad hoidsid publikut, nii noori kui ka vanu, oma lõbusas tähelepanusõõris kuni etenduse lõpuni. Tarkusetera, sõpruse olulisuse rõhutamine, oli peidetud hoogsasse mängu. Pole imestada, et lavastaja Paula Pļavniece töö nimetati parima lastelavastuse auhinnale.

Dirty Deal Teatro „Piramīda“, mis kandideeris parima teismelistele mõeldud lavastuse auhinnale, esindas kogemusteatrit ja seda võib-olla eestlastele üsna ehmatavalt moel: silmad kinni seotuna tuli jagada oma kogemust võõra inimesega, sealjuures teda puudutada, temaga suhelda. Taas oli tegemist mängulise lavastusega, millest osa saanud noored väljusid saalist silmade särades.

Lavastuses «Kalpones» Daile Theatres mängivad Ieva Segliņa ja Ilze Ķuzule-Skrastiņa. Foto: Arturs Pavlovs

Tähelepanuväärsed ja väga tugevad olid näitekirjandusklassika lavastused. Eespool nimetatud „Hamleti“ kõrval oli näiteks Genet’ „Toatüdrukud“ („Kalpones“, Daile Theatre) nomineeritud viies kategoorias ning parima naisnäitleja auhinnaga tunnustati Solange’i rolli eest Ilze Ķuzule-Skrastiņat. Igati põhjendatud, sest mängu intensiivsus, kõikumine helluse ja julmuse vahel oli erakordne ja mõjuv. Nii üdini tungivat ürgset tahumatust olen ma näinud vaid „Võsareporteris“, ent näitleja esitatud tooruses leidus tuhandeid nüansse, mis tegigi tema mängu eriliseks.

Mööda ei saa vaadata ka eestlastele tuttava Valters Sīlisi autorilavastusest „Raamatul põhinev“ („Pēc grāmatas motīviem“) Dirty Deal Teatros. Kahe noore inimese kohtumise, armastuse ja teineteise kaotamise lugu on ainest saanud Thomas Bernhardi, aga ka Franz Kafka ning mitme läti autori teostest ning oli nomineeritud neljas kategoorias, sealhulgas parim väikese saali lavastus, parim lavastaja ja parim näidend.

Valters Sīlisi autorilavastusest «Raamatul põhinev» Dirty Deal Teatros. Foto: Alfreds Ulmanis | Fotal.lv

Tegemist oli väga tugeva tööga, kus nappide vahenditega jutustati inimlikku lugu. Nii selles lavastuses kui ka järgmisel, millel peatun, hämmastas mind näitlejate veenvus teismeliste kehastamises – saalis ei tekkinud kordagi kahtlust, et tegemist on verinoorte inimestega, kes siplevadki eksistentsiaalsete küsimuste võrgus.

Erakordselt lihtne ja mõjuv oli ka Florian Zelleri näidendi „Poeg“ („Dēls“) tõlgendus Intars Rešetinsilt. Tegemist on nüüdisaegse perekonnalooga, kus isal on tekkinud uus pere, teismeline poeg aga satub maailmaga konflikti, püüdes oma valu leevendada eneselõikamisega, ning probleemist teadlikuks saanud isa püüab, aga ei oska leida oma endise ja praeguse perekonna vahel tasakaalu, päästa oma teismelist poega.

Lavastuse raskust kannavadki kahekesi isa ja poeg, vastavalt siis Ģirts Ķesteris ja Toms Veličko. Ģirts Ķesteris meenutab välimuselt pigem ihukaitsjat-maffiapealikku, ent seda ootamatumad on tema murdumishetked, näidates, et karmil mehemürakal on õrn süda ja hooliv hing.

«Poeg» lavastuse raskust kannavad kahekesi isa ja poeg, vastavalt siis Ģirts Ķesteris ja Toms Veličko. Foto: Marcis Baltskars

Kuuele auhinnale kandideerinud – parim väikese saali lavastus, lavastaja, peaosa ja noor näitleja, kõrvalosa, videolahendus – Dailes teātrise lavastust vaadates sai tõlke puudumisele vaatamata tegelaste omavahelisest dialoogist aru igasuguste kadudeta. See tekitas omakorda küsimuse, kas näitlejad ei mängi üle. Et kui oleks tegemist eestikeelse lavastusega, siis kas ma hindaksin näitlejate mängu sama kõrgelt kui siin? Kahjuks ei saa ma sellele küsimusele vastust anda, kuid kindlasti võiks see näidend kunagi Eestis lavale jõuda.

Minifestival kinnitas, et Läti teatri tase on kõrge – teatrit iseloomustab näitlejate mängu intensiivsus, lavastuse puhtus, selge mõte ja professionaalne teostus, väsimuse asemel näeb laval erksust ja julgust. Mis omakorda annab kinnitust, et näitlejate partneriteks on tugevad lavastajad, kes teavad, mida tahavad teha ja öelda.