Andi Hektor: tädi Maali ja Pihtipudase memm Nokia jahil

Andi Hektor Foto: Erakogu

Oleme siin Eesti-nimelisel väikesel maalapikesel pikalt unistanud teadmispõhisest ühiskonnast ja nutikast majandusest. Meil on hea haridussüsteem, kõrgel tasemel ülikoolid ja teadlased, õitsev iduettevõtlus, üsna efektiivne avalik sektor. Siiski, palju tegemata tööd on ees. Meie majanduse üldpilt on üsna kurb, võrreldes näiteks Soomega. Kuidas siis muutuda teadmispõhisemaks?

Teadlaseks olemise tuum on oskus mõelda loogiliselt ja kriitiliselt. Just nimelt mõlemat koos, loogikata kriitika ega kriitikata loogika pole teadus. Kriitiline loogika viib mind paratamatult algküsimuseni: kas meil on vaja pidevalt oma naba paigast sikutada, selleks et ühiskonda ja majandust teadmispõhisemaks nügida? Lepiks ehk sellega, mis on. Nälga ja surma meie tänavatel iga päev ei näe. Maailma keskmise taustal on meie keskmine kodanik – olgu tema nimi näiteks tädi Maali ja olgu ta ametilt füüsik – üsna jõukas ja priske.