Jõulujutu aegumatu sõnum

Piret Veigel, „Piparkoogilugu“. Foto: Raamat

Detsembris on küllap palju neid täiskasvanuid, kellel tekib päkapikke ja jõuluvanasid nähes allergiline reaktsioon. Punakuubede rünnak raamatulettidele algas juba oktoobris. Samas on just üks hea ja ilusa kujundusega jõulujutt see, mida hea kinkida, kingiks saada ja üheskoos lugeda. Muide, päkapikud pole kohustuslikud, ka inglid mitte. Oluline on sõnum ja õige tunne.

Sadakond aastat tagasi oli jõulujutu määratlus kaunikesti lihtne. Esimestes kogesid lapsed muinasjutulisi elamusi talvises metsas või jõuluvanamaal või tähekeste-inglite-päkapikumeeste seltsis. Teistes ilmusid ukselävele külmast kangete sõrmedega poisikesed, kes võisid osutuda Jeesuslapse saadikuiks, ning panid proovile majarahva hingehääduse.

Kooliõpikutest sai lugeda palasid, kus vaesuse käes vaevlevale lapsele/perele saab pühade ajal osaks kaaskodanike heldus ja lahkus. Korvid jõuluroogadega rändasid saunikueitede lävele, haigetele lastele viidi säravad jõulupuud voodi kõrvale, imekombel täitusid soovid ja inimesed olid lahked ja helded. Kes ei olnud, kasvas ümber!

Mida me nendest – sageli halearmsatest ja naiivsetest – lugudest oleme üle võtnud? Mis on jõulujutu aegumatu sõnum? Millest kirjutatakse tänapäevastes algupärastes jõuluraamatutes? Nagu öeldud, punakuued ja inglikesed tohib kõrvale jätta. Sündmused võiksid muidugi talvel areneda, need võiksid seostuda mõne jõulukingitusega ja nende hüva sõnumit ei pruugiks autor väga ära peita. Jõulujuttudele on iseloomulik varjamatu moraal. Lood tõstavad endiselt esile selliseid väärtushoiakuid nagu lahke meel, märkamine, heldekäelisus, omakasupüüdmatu abi. Endiselt peetakse isetehtud, olgugi et vaesemaid jõule paremaks kui ostetud jõule. Arvatakse oluliseks koosolemise aega ja mittemateriaalseid väärtusi. Kõik see ei tähenda, et midagi dramaatilist toimuda ei tohiks.

Sel aastal jäi algupäranditest silma neli raamatut, mida võiks jõulujuttude riiulisse paigutada. Väikeste mööndustega sobib sinna Veiko Märka „Kuidas kuud endale mütsid said“. Meenus Samuil Maršaki „Kaksteist kuud“, kus vaeslapse abistamiseks aastale kiirkorras ring peale tehti ning mille ainetel lavastati omal ajal koolides ja lasteaedades näärinäidendeid. Eks ole ka Märka raamat pigem näärimekiline.