Mihkel Raua rosolje isade seiklusrikkast elust

Mihkel Raud, „Isa“. Foto: Raamat

Pole vaja erilisi turundusajusid, et näha, miks Eesti rahvas just kingiralli käivitumise eel pealkirja „Isa“ kandvat teost vajab. Kenakesti lai sihtgrupp ju – enamik mehi juba on seda või vähemasti loodab kunagi isaks saada. Iga ema ja lapse ligiduses töllerdab ringi mingi isasarnane objekt, olgu lähemal või kaugemal. Las loevad!

Mihklit tuleb tunnustada selle eest, et ta eriti ei pühitse. Kukub kohe klišeedega laksima: emad on head ja isad halvad jne. 300 lehekülge pole küll ülearu paks piibel, kuid selle eest sisutihe – naisõiguslastele ja valvefeministidele jagub siin hakkimisainest küllaga. Niisiis, sõbrad, teritage suled! Ja nii üllatav kui see ka pole – selle teose puhul kaldun jääma samale poolele rindejoont. Pisut palju saab seda meesšovinismi tänase moodsa aja kohta. Võib-olla peaks kõik need rohmakad väited olema naljakad, ning seda tuletab autor ka aeg-ajalt meelde. Et hei, rumalapoolne lugeja(nna) – tegemist on irooniaga. Paraku on hulk teemasid, mille kallal aasides on väga keeruline huumori juuspeent piiri tabada.

Siiski! Purskasin südamest naerma õige mitmel puhul. Iseäranis neil lehekülgedel, kus Mihkel Raud brutaalse traktori otsekohesusega kirjeldab isiklikke seiklusi isarollis. Jaburad lood omaenda elust, kohati nii totrad, et need lihtsalt peavad tõsielulised olema. Näiteks saapaid mugivad ning üksteist juukseid pidi lohistavad tillukesed tegelased käituvad täpselt nii leidlikult, nagu ainult lapsed seda suudavad. Mihklile meeldib demonstreerida, millise suurejoonelisusega asjad nässu lähevad. Tal on küllaga enesekindlust, et ennast näoli porri keerata, see muudab ta lugejale sümpaatseks. Minule küll. Sest olgem ausad – pesupulbrireklaami perekonda reaalsuses ei eksisteeri! Kõik vanemad on oma lastega hädas, kõik! Mis sellest, et käitumisstandard kirjutab ette, et külarahvale tehakse head nägu, sest ebaedu emana või isana on ju avalik alandus.

Närvesööv supernaine

Või mine tea, ehk on see rohkem emade haigus, kellele meeldib teeselda, et nende lapsed ei jonni kunagi ja nende kodus ei leidu iial tolmu ega jala alla jäävaid legoklotse. Võib vaid kujutleda, kui väsitav sellises teesklust ja klanitud fassaade täis musterperes elada võib olla... Raua mahlakas, hoogne ja julmalt musta huumoriga üle valatud jutustamislaad, kus pole liigseid sõnu ega tüütut targutamist, on väga nauditav.