Valter Soosalu: «Muusikuna on kohati parem, kui sa oskad rohkem, kui tead»

Põhja Konn esinemas tänavu suvel Viljandi lossimägedes. Foto: Silver Tõnisson

Kolme aasta eest omanimelise esik­albumiga kiitust ja kuulsust teeninud ansambel Põhja Konn on saanud valmis uue plaadi «Hetk. InSpereeritud Tüürist», mis sündis koostöös Estonian Cello Ensemble’i ning vokaalansambliga Vox Clamantis.

Lisaks bändi värskele omaloomingule sisaldab album uusi seadeid Erkki-Sven Tüüri juhitud legendaarse progegrupi In Spe lugudest. Tuleva nädala reedel, 27. detsembril toimub Tallinnas Alexela kontserdimajas selle materjali suur ühekordne esitluskontsert, kus lisaks eelnimetatutele teevad kaasa ka Genka, Mikk Dede ja Lauri Metsvahi. Minu vestluskaaslaseks on ansambli solist, klahvpillimängija ja loominguline liider Valter Soosalu.

Põhja Konn tuli kolme aasta eest nagu mitte kuskilt, ent oli grupina kohe väga küps. Kui kaua olete koos mänginud?

Alustasime bänditegemist 2006. aastal. Meie esimese ja teise albumi vahel on ajaliselt kolm aastat, ent esimese tegemisele eelnes kümme aastat. Mis tähendab, et esikalbumi ilmumise ajaks olid paljud sellele jõudnud paladest meie endi jaoks tegelikult juba vananenud.

Eestis on tekkinud mõne viimase aastaga arvestatav uus proge­laine. Lisaks Põhja Konnale veel Phlox, Progress, Kuradi Saar, «Juhani» projekt... Kuidas te end selle suhtes positsioneerite?

Meid žanripõhine määratlemine tegelikult üldse ei huvita, me ei identifitseeri end läbi selle. Või õigem oleks vist öelda, et me enam ei identifitseeri end läbi selle.

Põhja Konna esimese albumi puhul oli meile väga oluline, et kõlada nagu need ansamblid, kes meile meeldivad ning keda oleme palju kuulanud. Meile oli toona eraldi eesmärgiks elada see žanr oma naha peal ise läbi. Kriteerium oli väga lihtne ja selge: kui suudame kõlada nagu need bändid, siis oleme rahul. (Naerab.)

Mis bändid need on?

Eelkõige Genesis, mingil määral Yes, kindlasti Gentle Giant. Eesti bändidest Ruja, Kaseke, In Spe... Põhja Konna esikalbum oli omamoodi möödunud sajandi seitsmekümnendate aastate stiilipidu.

Uue albumi puhul oli kõik teisiti?

Teadsime juba esimest albumit tehes, et järgmise peal, kui kord selleni jõuame, me selliseid lugusid enam ei tee. Ning nüüd võibki tõdeda, et oleme kaldunud vanalt rajalt mõneti kõrvale.

Lakmuse puudumine tegi uue materjali kirjutamise asja natuke keeruliseks, ent teistpidi väga põnevaks. Et ma kirjutan loo, aga mul pole endal aimugi, kas see on äge või mitte, sest puudub võrdlusmoment. Mis tähendab, et kõik taandub enda sisetundele.

Milline on uue albumi saamislugu ja algimpulss? Kuidas In Spe looming teie plaadile sattus?

Möödunud aasta suvel mängis Estonian Cello Ensemble sekstetina Leigo Järvemuusika festivalil vanu In Spe lugusid. Neil oli lauljat ka vaja ning nad kutsusid minu. Seda kava oli väga mõnus teha.

Tänasest umbes täpselt aasta tagasi oli meil Tartus koosolek, kus sai otsustatud, et me anname sellega veel kontserte. Kuid umbes tund aega peale koosoleku lõppu helistas mulle meie manager Henri Roosipõld, kes ütles, et tegelikult võiks sellest materjalist ka plaadi teha. See tundus ka mulle hea mõte, ent saime kohe aru, et kuus tšellot ei vea täispikka albumit välja, et sinna oleks midagi veel juurde vaja. Sealt sündis idee teha see, mis puudu jääb, Põhja Konnaga.

Samas olete Põhja Konna ja Estonian Cello Ensemble’i plaadil üsna lahus hoidnud. Üheteistkümnest loost on mõlemad korraga kaastegevad vaid ühes.

Kõik In Spe lood jäid tšelloansamblile. Põhja Konn mängib plaadil ainult ühte In Spe lugu, milleks on «Uus ja vana». Küll aga esitame lisaks oma uutele lugudele kahte Erkki-Sven Tüüri lugu, mis pole kirjutatud mitte In Spele, vaid laulupidude tarbeks: «Taandujad» segakooridele ja «Väike eestimaine laul» lastekooridele. Ma olen ise väga laulupidude-usku ning minu sooviks oli seda maailma pisut albumile sisse tuua.

Plaadil teeb kaasa ka segakoor Vox Clamantis.

Jah, meil oli selles In Spe kavas pala nimega «Isamaa», mida kontsertidel laulsin mina. Aga mulle hakkas tunduma, et see on sellise löögiga lugu, mille puhul jääb ühest lauljast lihtsalt väheks. Kirjutasin kooriseade, mida sai kutsutud esitama Vox Clamantis.

Mulle tundub, et see on lugu, mille meie raadioonud ja -tädid võiks Põhja Konna uuelt albumilt oma playlist’i võtta.

Kui hakkasime uut plaati tehes tulevikku vaatama, siis saime oma loomingulisi plaane selle pilguga hinnates kiiresti aru, et see saab olema oluliselt vähem raadiosõbralik kui tema eelkäija. See, et meie esimese albumi lugusid mängiti raadios nii hästi, kui neid mängiti, oli isiklikult minu jaoks väga suur ja meeldiv üllatus.