Kadri Tammepuu: kui surm koputab uksele

Kadri Tammepuu. Foto: Mihkel Maripuu

Igaühte meist seovad surmaga omad lood, kus hetkega jõuab päriselt kohale, et elu lõpeb.

Mul on neist eredamaid kaks: veerand sajandi eest lahkusid kolmekuulise vahega mu vanaema ja isa ning mõni aasta tagasi käisin Theatrumis vaatamas Lembit Petersoni lavastatud Ivan Võrõpajevi näidendit «Delhi tants». Tegevus toimus linnahaiglas, kus kangelaste rollid vahetati seitsmes eri loos iga kord ümber: kõik said kordamööda surra ja mahajääjad püüdsid juhtunuga leppida.

Elu kurbmängu mängitakse läbi ka meie haiglates, kus iga päev sureb kümneid inimesi. Tervishoid on võimsam kui kunagi varem ja nihutab järjest edukamalt elu-surma piiri, kuid alati ei vea ka moodne meditsiin välja ja kord tuleb kõigil lavalt lahkuda.

Meedikud peavad patsiendi surma tihti isiklikuks läbikukkumiseks. Palliatiivraviarst Pille Sillaste mõistab onkolooge, kel on väga raske inimesele öelda, et neid enam edasi ei ravi. Kergemaks ei tee olukorda ka lähedased, kes ootavad arstilt tihti veel millegi tegemist. Peaaegu alati leidub õhkõrn lootus, et mingit ravi võiks veel põhimõtteliselt proovida. Aga mündil on ka teine pool: mis siis, kui selgub, et umbmäärane lootus ei olnudki hea plaan ja inimene raviti surnuks? Nii lahkuvad haiged elust aparaatide külge aheldatult, hingamistoru kõris, sond kõhus või keemia­ravim veenis.