See on totaalne teater

Raamatus «Vesiroos ja Paas» usutleb Pille-Riin Purje lavastaja Elmo Nüganeni, näitlejaid, inimesi lava tagant, vahendab emotsioone-mõtteid ning analüüsib lavastust «Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4», mis aastast 2006 lummab publikut Tallinna Linnateatri Põrgusaalis. Foto: Erik Tikan

Pille-Riin Purje, kes eelistab kriitiku asemel nimetada end teatrivaatlejaks, on teinud ära hiiglasliku töö, mille tulemusena on kõigil võimalik piiluda Eesti viimase aja ehk kõige olulisema teatrilavastuse hingeellu.

Raamatu «Vesiroos ja Paas» keskmes on Tallinna Linnateatri lavastus «Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4», mis esietendus Põrgulaval 12. märtsil 2006. aastal. Purje hakkas Elmo Nüganeni lavastust süsteemselt vaatama kümme aastat hiljem, 2016. aastast ja ühel hetkel ei raatsinud ta ühtegi etendust vahele jätta.

«Tekkis rahutus: kuidas tasuda teatrile võlg. Mitte materiaalne – ikka tunnen süümepiina, ma ju hõivan Tallinna Linnateatris kellegi koha, aga loobuda enam ei suuda! –, vaid hingevõlg. Mis see teatrist kirjutamine muud on kui hingevõla tasumine,» tunnistab Purje.

Võla tasumiseks salvestas Purje üle kolmekümne viie tunni vestlusi ja intervjuusid – oma mõtteid jagavad lavastaja Elmo Nüganen, peaosalised Hele Kõrve ja Indrek Sammul, nende kõrval kõik läbi aegade selle lavastusega seotud näitlejad, aga ka näiteks helitehnik Arbo Maran ning grimmikunstnik Anu Konze. Lisaks leiab raamatust lavastuse üleskirjutuse ja valiku vastukajasid ning loomulikult ohtralt pilte.

Üheks selle raamatu väärtuseks ongi võimalus aru saada Elmo Nüganeni töömeetoditest, tema tööst näitlejate, aga ka materjaliga. Samuti annab Purje raamat aimu näitlejate igapäevaelust, seda nii lava taga kui ka laval.

«Lugupidamine ja kaasaelamine näitleja elukutse suhtes üha süveneb,» vastab Purje küsimusele, mida ta ise «Vesiroosi ja Paasi» raamatut tehes teatrikunsti kohta teada sai. Kuna oleme Pille-Riin Purjega kolleegid, meid seob tihe koostöö, siis oleme loobunud teietamisest.