Kaubarändur Aasias: Laoses varu mõnuga kannatust

Indigopõõsa lehtedega värvitud puuvillane lõimelõng. Foto: Margus Kalam

Indias kohtun tihti kaubaränduritega üle maailma. Vahetame infot ja kogemusi. Kus on tõusnud hinnad või maksud, millisest riigist on nüüd kasulikum mingit toodet osta jne. Kes ostab Indiast, see käib suure tõenäosusega ka Nepalis, harvem Tais ja veel harvem Indoneesias. Mina käin neis kõigis ja ka teistes Aasia riikides, kuhu seda tüüpi kaubarändurid üldjuhul ei satu. Teised imestavad, kuidas väikeses Eestis on võimalik seda kõike turustada. Laos on jäänud täiesti märkamatuks.

Laos pole kunagi isegi jutuks tulnud. Teen pisut eeltööd ja saan teada, et see riik on tuntud eelkõige käsitsi kootud siidi- ja puuvillase kanga ning sellest valmistatud toodete poolest. Neid otsima lähengi.

Laoses käib elu justkui aegluubis. Kellelgi ei ole kiiret. Isegi tuk-tuk’i juhid on oma sõidukisse võrkkiiged riputanud ja vedelevad seal, selle asemel et turiste püüda ja elatist teenida. Mulle sobib muidugi, et keegi tänaval ei tüüta. Poleks arvanud, et ka äri käib aegluubis.

«Kas te tegelete hulgimüügiga?» uurin väikeses tekstiilipoes, mille seinal on kohaliku käsitööassotsiatsiooni logo.

«Jah, müüme,» kinnitab Miss Keo, kes ühtlasi osutub selle organisatsiooni direktoriks. Ta on pealtnäha vast neljakümnele lähenev naine, kes kannab rahvarõivaid ja räägib malbe häälega, peaaegu poolsosinal.